Juku-Kalle Raid: Kas poliitikud mõistavad, et asi pole seadustes, vaid mõtteviisis?
Tavaliselt järgneb totratele õudukatele, umbes nagu „Saag“, veel riburadapidi teemat kordavaid koledusi, nagu „Saag 2“, „Saag 6“ ja „Saag 47“. Aga mõnikord võimaldab sihuke seriaalõudus läbi napaka meelelahutusprodukti ka paralleelide tõmbamist päris eluga. Näiteks praegu.
Rahvuslikult armastatud punanina Oskar Luts kirjutas kunagi novelli „Kirjamapp“ (samanimeline följetonikogumik ilmus 1924. aastal, selle kaanel patseerib karikatuurselt jõle, paks ning ülbe isand, toekas mapp kaenla all, sigaripläru näpus), mis kõneleb inimesest Tähtsate Paberitega.
Eks ennegi ole Lutsust kõneldud kui kirjanikust, kelle sõna ei vanane; ei vanane ta ilmselt seetõttu, et pajatab meile ikka ja jälle inimtüüpidest, kes kuhugi ei kao ning naeruväärsest groteskist, mis sellega kaasas käib.
Följetonis surub minategelane sõpradelt kingiks saadud uude mappi 15 päevalehte, 10 nädalalehte, 7 ajakirja ning tubli portsu makulatuuri, krabab mapi kaenlasse ning suundub tähtsalt linna peale kulgema.
Dokumentaalõudus
Mapp muudab mõttetu tüübi auväärseks kodanikuks, ühtäkki avastab peategelane, et on lugupeetud inimene: „Ah nii, teil on mapp – olge nii lahke, ma olen nõus kas või õhku tõusma, et aga teie vabalt edasi pääseksite.“ Ühtlasi annab mapp võimaluse kõigile pahaselt ning ülbelt mühatada: „Teie asi tuleb varsti ette“ ning millegi nõudja kaob kohe.
„Jaa,“ ütleb Lutsu tegelane mappi lauale visates, „on küll üks orjus! Üks koosolek koosoleku järel ja mapp tähtsaid pabereid täis. Vaata!“
Praegu lavastab ühiskond Lutsu följetonile jubedat järge: „Mapp 2“. See on oma žanrilt dokumentaalõudus.
Ühtäkki on kogu riik täis mappidega inimesi, väga lugupeetuid muidugi, kuidas siis teisiti, kes õigustavad, selgitavad, latravad segiläbi ning on igal juhul vihased, kui keegi õhku ei tõuse, et nad vabalt edasi pääseksid. Praegu, mil puhta lollid moodustavad tarkade komiteesid, on samadel lollidel samuti mapp, tähtsaid pabereid täis, toimub koosolek koosoleku otsa. Sealjuures antakse heal meelel intervjuusid teemal: „On küll üks orjus.“
Mis siis juhtus?
Lühiülevaatena olgu märgitud, et õudukas „Mapp 2“ piuksatas üks Meikar (nüüd juba justkui endine parteipoliitik) kogemata kombel, et on parteile valeraha andnud. Sellest lausest edasi käib „Mapp 2-s“ vilgas andmine juba iga suvalise asjaga, mis kätte juhtub. Üks Ligi, praegune minister, jälle teatas, et selles ülestunnistuses peitub riigireetmise alge. Sellega meenutas ta ühte Savisaart (kes oli tegelane juba õuduka esimeses osas „Mapp 0“), kellele Ligi erakonna mapimehed end senini paaniliselt vastandasid. Sõima kõik läbi, peksa sõnumitooja jalgadega vigaseks, võta mapp kindlamini kaenla alla ja hõika nagu keegi poliitik ühes teises Lutsu jutustuses („Tuulesellid“): „Auto!“ ning kima valitsusse.
„Mapp 2“ edasine tegevus muutus veel hullemaks: igasugused esimehed (parteide ja fraktsioonide omad), kelle mapid on küll kolmanda järgu tähtsusega, pigistasid siiski juba kuu aega tagasi need higise kramplikkusega vastu külge, koondusid Delfi kaamera ette ja ilmselt arutavad seal seniajani, misasi täpselt vussis on, kuna ega nad päriselt sellest aru ei saa.
Seda, et tegelikult on viga mapimeestes endis, ei saa „Mapp 2“ nimelises realityhorroris nagu hästi tunnistada: žanr ei luba, ei sobi ja ei pea eriti vajalikuks samuti. Pigem on ikkagi süüdi Meikar ja muud lollpead, kes patrama hakkasid ja nendega peab minema nüüd nii, nagu ühes kolmandas Lutsu pajatuses („Partei“): „Siis talitasid nad minuga, Ants Kögeriga, oma erakonna agarama liikmega, väga alatult: otse uskumata ja arusaamata kombel jätsid nad minu nime erakonna kandidaatide nimekirjast välja.“
Lisaks: ma ei räägigi friigist nimega Koka Aivar, kes kutsus kokku kõik oma tuttavad kriminaalid, sest ta lihtsalt tunneb kõiki Jõgevamaa kriminaale ja utsitas nad parteisse. Sama moodi tundis kõiki inimesi Oskar Lutsu unustamatu tegelane Karl-Martin Uhhuu, kes kah igasugu imelike tüüpidega sekeldada armastas.
Täitsa huvitav, millega tõsielusari „Mapp 2“ lõppeb, kas keegi mapiomanikest närib läbi, et ega rahastamisseadus või annetamiskord ei ole tekkinud situatsioonis süüdi, vaid ikka mapikandjad oma mõtteviisiga? Vaevalt. Sellised kordusseeriad on kõik nagu ühe vitsaga löödud. „Mapp 2“ jutustab meile tegelikult loo tulnukatest, kelle käitumismudelid on teiselt planeedilt ning kohanemine siinse maailmaga võimatu, parimal juhul tuleb siinsed elanikud hiigelsitika kombel nahka pista ja riik endasugustega koloniseerida.
Eks öelnud Lutski oma neljandas kirjatükis „See kes ruttas“: "Eks sa lugenud ajalehist, et üks välismaa professor avaldanud arvamist, otsekui juba viibiksidki Marsi elanikud meie keskel."
Paraku räägib šõubisnesi reegel meile selget keelt: kui on olemas „Mapp 0“, „Mapp 1“ ja „Mapp 2“, on ainult aja küsimus, mil produtseeritakse ka „Mapp 3“ ja „Mapp 4“.
Kui enne seda haiget jama tootvat tööstust kinni panna ei suudeta.
(Artikkel ilmus lisaks Delfile ka ajalehe KesKus juuninumbris.)
