Mõned päevad tagasi tuletasid teadlased poliitikutele Eesti rahva kestmise ümarlaual meelde lihtsat tõsiasja: laste sündimiseks on vajalik nii riikliku perepoliitika järjekindlus kui ka pidevalt uute boonuste lisandumine.

Rahvaloenduse hing, emeriitprofessor Ene-Margit Tiit tegi karmi avalduse: masu ajal tehtud pisikesed kärped lastele mõeldud toetustele vähendasid Eestis sündivust hinnanguliselt üle 1000 lapse võrra. Lastevanemate Liidu juht Enn Kirsman meenutas, et viimasest rahvaloendusest saati on lapsetoetus püsinud 19 euro juures, pensionid on aga tublisti tõusnud. Pensionitõus on tore, ent kas selline erinev lähenemine innustab lapsevanemaid või titetegu? Kas mitte pole selle taga 5,5% rahvastiku vähenemist ajal, kus keskmine eluiga on tõusnud 5 aasta võrra? Jällegi – eluea pikenemine on väga positiivne, aga laste osakaalu vähenemine ühiskonnas pole kestlik.

Eestis on madala iibe taga suuresti ka see, et naised ei julge pea pooltel juhtudel juba alustatud elu ilmale kanda. Ebakindlus ja hirm tuleviku ees lõpetavad need eluküünlad, mis pole veel leegitsema jõudnud hakatagi. Sisuliselt on jäänud viimase kümne aasta jooksul sündimata samas suurusjärgus lapsi, kui neid on sündinud. Naiste ja meeste julgustamine elu jätkamisele on tegelikult sama küsimus laste kasvatamise toetamisega.

Toetusi on vähendanud kõik erakonnad

Lisaks on ülioluline järjekindlus parteideüleses perepoliitikas. Järjekindluse all mõistavad teadlased siin lihtsat poliitilist kokkulepet, et peredele ja lastele mõeldud toetuseid ei vähendata. Vähenenud sündides on oma roll ka kõikidel erakondadel: mõju sündimusele on avaldanud laste spordi pearahade ja huviringirahade vähendamine (Keskerakond + sotsiaaldemokraadid), ranitsatoetuse lõpetamine (Reformierakond + IRL), vanemahüvitise vähendamise nõue (sotsiaaldemokraadid). Kärpida ei tohi, kui sünde tahate, isegi väikeseid summasid ei tohi kärpida, rõhutavad rahvastikuteadlased. Ka marginaalsed vähendused on suure efektiga, sest need suurendavad ebakindlustunnet.

Seega on hädatarvilik, et olemasolevaid peretoetusi ei kärbita ja samal ajal lisatakse uusi toetusi. Tuleme tagasi selle 19 euro juurde kuus, mida lemmikkirjanik Andrus Kivirähk on nimetanud riigipoolseks sümboolseks tänuks, mille eest saab kuus lapsele raamatu osta, ei enamat. Lapsetoetuse tõstmine on eriti vajalik mitmelapselistes peredes, kus kulud on arusaadavalt kasvanud, vanemate tulud samal ajal pigem vähenenud. Sisuliselt võiks sünnitusmajades kolmanda lapse sünniga koos peredele üle anda ka vaesustunnistuse, sest kõige raskemas olukorras on paljulapselised pered, kus sissetulek leibkonna liikme kohta iga järgmise sünniga üha kasinamaks jääb.

Samal põhjusel on raskes olukorras ka üksinda last kasvatavad vanemad, eriti siis, kui lapsele kuuluv elatisraha kuidagi kohale ei jõua. Kaheliikmeline pere (näiteks üksikema ja üks laps) on keskmiselt majanduslikult selgelt halvemini kindlustatud kui neljaliikmeline pere, kus on kaks töötavat vanemat ja kaks last. Ning omakorda on halvemas olukorras neljaliikmeline pere, kus üks või mõlemad vanemad on töötud.

Just hirm majandusliku olukorra pärast on selle taga, et Eestis on vähenenud ka esmasündide osakaal. On lihtne paratamatus, et teise lapse sünnile peab perekonnas ajaliselt eelnema esimese lapse sünd. Laste ja perede arengukava, mida töötati välja paljude huvigruppidega koostöös, pidas laste vaesuse vähendamiseks väga oluliseks just vaesemate perede lastetoetuste tõusu, ja nüüd on see sisuliselt teostumas. Väga vajalik samm, millega ei tohi kaasneda teiste lapsevanemate ebakindluse tõusu, vaid eelarvevahendid tuleb sarnaselt vanemapensioniga leida väljastpoolt peretoetusi.

Mitmed mõisted tuleb samuti üle vaadata – näiteks on kahelapseline pere Eestis sisuliselt juba paljulapseline pere, kus kasvab keskmisest enam lapsi! Samal ajal tuleb silmas pidada, et lapse vajadused ei sõltu ainult laste arvust perekonnas, vaid suurel määral ka lapsevanemate tööhõivest ning perest eemal elava vanema toetusest. Pärast kõige raskemas olukorras olevate laste lapsetoetuste tõusu tuleb edasi liikuda üksikvanemate laste elatisfondiga, et aidata sisulisemalt neid peresid ja lapsi, kus lapse olukord kõige otsustavamalt riigipoolset abi vajab. Midagi pole teha, osadel juhtudel tuleb riigil laste huvides olla ka asendusisa eest, ja seejärel tegeliku maksekohuslase käest ehk perest eemal, ent lapsi mittetoetava vanema käest ise vajalikud summad sisse nõutada.

Hoiame iga päev meeles, et laste aitamine on kõige tähtsam riiklik ülesanne üldse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid