Debatil osalesid Euroopa Komisjoni Eesti esinduse poliitikaosakonna juhataja Paavo Palk ja Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Andrus Säälik. 

1. Euroopa komisjoni soovitused

Hiljuti avaldati Euroopa Komisjoni soovitused liikmesriikidele, kus varasemaga võrreldes on uueks aspektiks see, et hinnatakse ka riikide makromajanduslikku tasakaalu. Paavo Palgi sõnul on keskne soovitus Eestile säilitada usaldusväärne eelarvepositsioon. See on loomulik, kuivõrd ELi peamine probleem on ju võlaprobleem.

Teise valdkonna moodustavad soovitused, kus komisjonil sanktsioonide tegemise pädevus puudub, sestap on tegemist pigem preventiivse analüüsiga. Eesti puhul nähakse pikemas perspektiivis küsitavusi meie tööturu olukorra jätkusuutlikuses, sest meid kummitab vananev elanikkond, noorte tööpuudus, ülekvalifitseeritus ja ümberõppe ebapiisavus. Kõnelejad peatuvad ka meie eeskujuks olnud lähiriikidel Soomel ja Rootsil, kus komisjon on viidanud pikemas perspektiivis mitmetele ohtudele nagu ebaterve kinnisvarabuumi teke, ekspordi, konkurentsivõime ja innovatsiooni vähenemine.

Edu valemi leidmisel on ka omad ohud. Komisjon on pöördunud Leedu poole hoiatusega, et majanduskasvu kõrval ei tohi unustada sotsiaalsete probleemide lahendamist. See on kahtlemata märkus, mis sobib ka Eesti sotsiaalmajanduslikku konteksti. Eestil ongi soovitatud parandada töötamise stiimuleid sotsiaaltoetuste süsteemi paindlikumaks ja tulemuslikumaks muutmise abil.

Euroopa komisjoni poolt Eesti suunas tehtud näpuvibutuste seas on nii Eesti avaliku sektori kulutuste tõhusus, energiakulude vähendamisele tähelepanu pööramine ja vähene innovatsioon.

Eesti noorte seas on tööpuudus sama suur kui Kreekas

Euroopa Liidule on suurim probleem tööhõive. Töötus tõusis 2010. aastal 9,6 protsendini ja noorte hulgas puudutas tööpuudus enamat kui ühte viiest noorest. Eesti on 2011. aasta Eurostati andmete põhjal noorte tööpuudusega samal tasemel Kreekaga, meist eespool on vaid Hispaania, Läti, Leedu ja Slovakkia. Lahendusi on mitmeid, peamiselt on analüüsi objektiks kutseoskuste vastavusse viimine turu nõuetega.

Komisjoni soovitusi tuleb vaadelda positiivse abivahendina, mis aitab muuhulgas võrrelda oma seisundit objektiivselt teiste liikmesriikidega. Euroopa komisjoni Eesti esinduse juhi Hannes Rummi sõnul tuleb neid võttagi soovituste, mitte süüdistustena. Riigi tasandil on rahandusministeeriumi hinnangul öeldud, et: “Üldiselt on komisjoni ja Eesti analüüs ja hinnang sarnased. Komisjoni pakutud soovitused puudutavad valdkondi, kus oleme ka ise muutusi plaaninud ja mis on valitsuseprioriteedid”.

Andrus Sääliku arvates on ka ELi põhimõtteline majandusstrateegiline suund Eestile sobiv ehk majanduskasvu aluseks on madalad tööjõu ja kõrgemad tarbimis- ja keskkonnamaksud.

Ilmselt oleks vajalik ka Eesti ühiskonna parem teavitamine, viisil, mis viiks ELi poolsed nägemused inimesteni. Mitmetes liikmesriikides on peale Euroopa 2020 strateegia koostatud ka nn omamaiseid variraporteid, mille koostamisse on panustanud mittetulundussektor. Pean siiani Eestis problemaatiliseks olukorda, kus mahukad Euroopa projektid, mis oma iseloomult on edasiviivad, jäävad ühiskonda kommunikeerimata.

2. Euroopa föderatsiooni võimalikkusest

Kas Euroopa Liit saab läbi monitooringupädevuse võimu juurde? Paavo Palgi hinnangul on see pigem lisakohustus, mis Komisjonil tekib. Kui varasem Lissaboni strateegia sellist järelevalvet ja analüüsipädevust ette ei näinud, siis Euroopa semestri eesmärkide saavutamine on tõenäolisem just pideva dialoogi tõttu komisjoni ja liikmesriikide vahel. Tõsi, oleme nõustumas põhimõttega, et liikmesriigid peavad aitama hädas olevat liikmesriiki. Et seda vältida, ongi vajalik tõsine ja pidev monitooring. Andrus Sääliku arvamusest kumab läbi põhimõte, et kui me võtame endale õiguse kedagi appi oodata, siis peame andma ka õiguse appi tulla.

Võimupädevusele antud valdkonnas ohtu ei nähta, kuigi Euroopa föderatsiooni tekkimise küsimus on ju endiselt laual. “Rohkem Euroopat” võib tõepoolest tähendada erinevaid asju. Debateerijad nõustuvad, et kui tegemist on põhimõtteliste uute pädevustega, siis tuleb muuta aluslepinguid, mille juures ühel või teisel viisil on sõna sekka öelda ka rahval või tema esindajatel.

Finantsjärelvalve on aluslepingus ette nähtud, Sääliku sõnul mängitakse siin pigem Euroopa institutsioonide pädevuse piiride, kui pädevuse juurde andmisega. See on õigustatud väide, kuigi mure “hiiliva” pädevuste laienemise suhtes ei pruugi olla igas valdkonnas sugugi paranoiline. Näiteks Lissaboni leppe jõustumisel kinnitas ametlik euroideoloogia, et tegemist on pigem ELi aluslepingute korrastamisega ja olulisi uusi pädevusi juurde ei teki.

Täna räägime siiski üsna mitmest uuest pädevusvaldkonnast, ka karistusõigus kuulub nüüd varjamatult “jagatud pädevuse” kategooriasse. Ühelt poolt on väikeriigile ELi meede õiguskindlam, kui valitsusvahelise koostöö pinnalt tekkinud lahendused (kõige keerukam tundub hübriidvariant), kuid ELi õigusriikluse häired ja kriisiaegsed kompromissid on tekitanud põhjendatud kahtlusi ELi meetme ainuvõimalikkuse osas.

Tundub, et debateerijad on tõelised eurooplased. Krugmani ja teiste Ameerika majandusteoreetikute hiljutisi kriitilisi märkusi eurotsooni kohta peetakse pigem ebaobjektiivseteks, piiratuteks ja oma majanduskeskkonna probleemide varjamise võimaluseks. Kriiside lahendamise ajal on infomüra suur ja vaid murdosa pakutud lahendustest sobituvad teoreetiliselt või ratsionaalselt võimalustega.

Kui edukas on Euroopa Liit, sõltub paljuski ühisest arusaamast. Hiljuti Tallinna väisanud Viviane Reding sõnas, et Euroopa otsuste tegemise ajalugu on alati olnud ambivalentne, aga seda tugevamad on ühised seisukohad. Tundub, et oleme üleminekuperioodis, mille käigus on vältimatu kaasata ühiskondlikku diskussiooni ja seda hoolimata sellest, kui vaevarikas see võimulolijatele ka ei tunduks.

3. Tulevik

Kas Euroopa Liit on poliitilis-juriidilises ummikus? Äsja lõppenud Euroopa õiguse kõrgetasemelisel kongressil Tallinnas viitasid otseselt või kaudselt sellele mitmed tunnustatud asjatundjad. Teel tugevama Euroopa poole on vaja leida konsensus 27 liikmesriigi vahel. Kiirete otsuste tegemisel on vajalikud kompromissid, mis ei sobitu alati seniste arusaamadega ELi poliitilise otsustusprotsessi ja õigussüsteemi ideaalist.

Säälik toob välja olulise mõtte – kriitika on olnud suunatud pigem protsessi kui eesmärkide suunas. Avalik arvamus ei taha tunnistada, et demokraatiaga kaasnebki aeglasem ja keerukam menetlus, kus paistavad välja negatiivsed asjaolud ja takistused. Jan-Werner Müller kutsub seda sündroomi “demoi-cracy” ja püstitab küsimuse jätkuvast üleriiklikust multikultuursusest, kui Euroopa Liidu alustalast.

Kui Kissinger küsis kunagi, kellele tuleks Euroopas helistada (viidates sellega institutsionaalsele detsentraliseeritusele), siis Paavo Palgi arvates peaks Eesti helistama kõigepealt Komisjoni presidendile. Palk peab Euroopa Liitu ikkagi peamiselt majandusliiduks ja Eesti prioriteediks ELi juures nelja põhivabaduse kaitset (ühisturgu), mille peamine valvekoer ongi Euroopa Komisjon.

TTÜ professor Alari Purju sulest hiljuti ilmunud artiklis (Baltic Journal of European Studies, juuni 2012) on kokku võetud Eesti positsioon: oleme väike avatud majandusmudeliga riik, mis on mõjutatud väliste faktorite poolt. Meie huvides on tugevam Euroopa Liit ja tugev euroala, ühine finantsturg ja ELi üldine konkurentsivõime. Kas kõik liikmesriigid sama innukalt visiooni jagavad, ei ole muidugi kindel.

Väärtused vs kriis

Lõpetuseks – kas EL 2020 agenda on saavutatav? Debateerijad rõhutavad, et komisjoni soovituste puhul on tegemist nn keskpika (ikka kaunim väljend, kui “viisaastak”) perioodi meetmetega, mille saavutamisel mängivad rolli arvukad määrajad sh Euroopa välised asjaolud. Saavutatud eesmärgid ei pruugi olla identsed soovituga. Nagu tuntuim ELi õiguse korüfee, professor Joseph H. Wailer hiljuti Tallinnas märkis, ei kujune ükski abielu kunagi päris selliseks, nagu teda mesinädalate ajal ette kujutati. Euroopa Liidus toimub pidev reorienteerumine. Oluline on, et euroopalikud põhiväärtused kriiside lahenduste käigus ei hääbuks.

Euroopa tulevikku föderatsioonina on käsitlenud lugematu arv autoreid. Hiliseim süsteemne uurimus on teostatud Ulrich Becki ja Edgar Grande poolt, kes püüavad piiritleda ELi hetkestaatust ja tulevikuväljavaateid läbi võimu funktsiooni, loogika ja tehnikate. Autorite poolt välja toodud “Euroopa impeeriumi” mõned määrajad tunduvad realistlikud just tänase olukorra lahtimõtestamisel:

- asümmeetriline poliitiline kord (Euroopa Liit ei ole homogeenne, vaid siin on erinevaid klubisid nagu vanad ja uued, finantsiliselt suutlikud ja vähemsuutlikud, eurotsooni liikmed, mitmetel aladel on prevaleerivaks ikkagi valitsustevaheline koostöö).
- Integratsioon läbi õiguse, konsensuse ja koostöö (õigusnormid on kindlad tähised, mille kaudu lõimumine toimub ja kindlustub, otsuste tegemisel on oluline konsensusele suunatus).
- Heaoluriik vs julgeolek (kui algupäraselt on EL lähtunud majandusloogikast, siis ka muudes valdkondades on argumentide allikaks ühisturg, heaolu ja julgeoleku vahel valitseb ideaalis tasakaal).
- Kosmopoliitne suveräänsus (rahvussuveräänsuse põhjal tekib rahvusvaheline ja ühtne ELi suveräänsus).

Euroopa arhitektuuri radikaalse uuendamise vajadust näevad eelkõige finantskriisiga rohkemat vaeva nägevad liikmesriigid. Hiljuti tegi sellekohase avalduse Hispaania peaminister, kes kutsus üles veelgi tihedamale lõimumisele ja eriti fiskaalpoliitikas suveräänsuse ülekandmisele Euroopa Liidule. Euroopa semestri legitiimsuse ja läbipaistvuse test annab ilmselt vastuseid usalduse taastumise võimalusest Euroopa Liidu võimekuse kohta.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)