Katrin Buchanan: Kui näen välismaal eestlast, siis põgenen

Eestlane jääb endaks ka välismaal ja nii võiks kaasmaalastele tehtud tüngadest kirjutada raamatu pealkirjaga „Ikkagi eestlane“.

Viimasel ajal olen välismaal saanud eestlastelt õige tihedalt ja valusalt kõrvetada. Ikka ja jälle võtab minuga ühendust mõni tegelane, kes kirjutab, et rahvuskaaslasena tahaks ta minuga võõras riigis kohtuda ja minu kogemuste läbi siinset mõista. Mõeldes oma enese Londonisse saabumisele, läheb mu süda muidugi alati härdaks ja ma olen nõus abiküsijale käe ulatama.

Tegelikult olen ma viimase kaheksa aasta jooksul õppinud eestlaste kohta välismaal nii mõndagi. Kui su külje alla ronib inimene, kes rõhub abi paludes igas lauses sõnadele nagu „rahvuskaaslane“ ja „ikkagi eestlane“, on põhjust kiiresti silmapiirilt kaduda ja see inimene unustada.

Paar aastat tagasi võttis minuga ühendust eestlanna, kellel ei olnud Londonis hätta sattudes kellelegi teisele helistada kui mulle!?! Ta märkis, et on minu raamatut katsumusterohkest Londonisse saabumisest lugenud ja ma olen ainus, kes tema nigelast olukorrast hetkel aru saab. Korteriomanik oli neiu kodust välja ajanud ja ta vajas kohta, kus ööbida. Minu abi oli vaja palgapäevani, mis kõik lahendab.

Laenu maksid tagasi vanemad

Lasin siis neiul enda juures elada. Lõpuks vajas ta minult kaheks päevaks laenu, pärast mida ta silmapiirilt muidugi igaveseks haihtus. Õnneks sain Facebooki kaudu ühenduse neiu vanematega Eestis, kelles oli nii palju rahvuskaaslast, et nad maksid oma tütre võla mulle tagasi.

Hiljuti võitlesin tuntud fotograafiga, kes minult samuti abi soovis. Pakkusin talle lisatööd ülikallis Londonis veebilehe disainerina, mis lõppes sellega, et mu abikaasa jäi oma veebilehest peaaegu ilma. Õnneks saime selle üle noatera tagasi, aga mitte Eesti fotograafi, vaid tänu brittide abivalmidusele.

Selliseid negatiivseid kogemusi seoses eestlastega välismaal on mul aga rääkida kuhjaga ja nagu tuleb välja, pole ma ainus. Väljendades oma pettumust ühes teatavas sotsiaalvõrgustikus, kirjutasid mulle vastu kümned teised väliseestlastest sõbrad ja neil kõigil oli rääkida jubedaid juhtumeid.

Ka nende sõpradega olid ühendust võtnud „rahvuskaaslased“, kes siis hiljem neil naha üle kõrvade tõmbasid. Oli neid, kes olid mõnele eestlasele kergekäeliselt laenu andnud, aga ka neid, kes puutusid välismaale jõudnud eestlasega kokku mõnel muul ebameeldival viisil.

Võõral maal rahvuskaaslasele käru keeramas

See teema on tegelikult minu jaoks raske ja vastandlik. Ühest küljest oleme me väike riik ja kodust eemal olles tabab meid kõiki patriotism ja soov üksteist aidata. Ma mõistan, et kodust eemal olles pole meil kellelgi kerge uut elu alustada. Ometi ei mõista ma inimesi, kes tulevad võõral maal oma enese rahvale käru keerama, sest nii palju ebameeldivaid kogemusi ei ole mulle põhjustanud ükski teine rahvus.

Mart Juur on tabavalt märkinud, et nende negatiivsete kogemuste põhjal võiks kirjutada õpetliku raamatu pealkirjaga „Ikkagi eestlane“. Võibolla avaks see meie silmad ja näitaks, millisena tundub meie rahvus kõrvaltvaatajale. Või on nendel pätitegudel mingi põhjus, mida ma pole siiani mõistnud...?

Üks on kindel - kui minuga võtab ühendust veel üks abivajav rahvuskaaslane, annan jalgadele valu ja põgenen. Sõnad „ikkagi eestlane“ ja „rahvuskaaslane“ kõlavad kodust eemal olles justkui sõimu või ähvardusena. Peas süttib punane tuluke ja tekib hirm - kust suunast see noahoop nüüd jälle tuleb.

Hea lugeja! Kui oled välismaal elades kokku puutunud ebameeldivate rahvuskaaslastega, kirjuta sellest lugu ja saada [e-mail].