Kui ma ägestusin, siis: „Ole iks hää sõnaga miis - ega tuu raha ei massa.“ Kui ma vihastasin, siis: „Kae no tassakõistõ... olõ ilosahe!“ Kui ma laisklesin, siis: „Tii iks... sa väega mõistat!“ Ainult vanaisa Karl, Vabadussõjas käinu, pomises: „Kuramuse venne värk!“

Tol kaugel ajal tegid naised süüa ja koristasid tube, karjatasid lehmi ning küünitasid peenramaal. Ei mäleta ma ainsatki kaebehäält nende huulilt. Ehkki talu võeti käest, hobused viidi ühistalli, lehmad tapamajja ja õunaaedki läks Stalini-nimelise kolhoosi kätte.

Naised ei kartnud, vähemalt nii on mul meelde jäänud. Meie saunas käisid metsavennad end pesemas ning Juhansonide peremees surigi sinna. Mehed igavlesid punkris, tüdisid redutamisest ära ja tulid metsast põllutöödele appi. Vanaema leidis neile undrukud ja rätikud, et külarahvas üle põllul ainult „naisi“ näeks.

Tuld Venemaa pihta

Ma olin rinnalaps, kui märtsis 1949 tulid Võrust Studebakeritega NKVD mehed küüditama. Aga telefon töötas, hoiatati ette ja külarahvas pages metsa punkritesse, nagu ammustel aegadel. Naised aga jäid koju lehmi lüpsma - ega piimaudar ei tohtinud umbe minna!

Heeringe talus tehti aga mesitarude kaaned lahti. Mürisev veoauto soldatitega peatus teeotsas ja politruk tuli küsima teed Kõnnu külla. Varases külmas välja aetud mesilased vuhisesid vihaselt, perenaine viipas käega ja vaenlased põrutasid edasi.

Juba hiljem, teismelisena, leidsime naabripoiss Pütsepa Kaljuga heki alt isa karabiini ja hulga padruneid, laudalakas räästa alt tuli välja vene vint. Kohe olime paari kilomeetri kaugusel Lämmijärve rannas ning andsime tuld üle järve paistva Venemaa pihta. Kusagilt olime teada saanud, et vintpüssi kuul lendab kuni viis kilomeetrit. Panime siis sihiku hästi kõrgeks - ehk saime Vene rannas mõnele pajupõõsale pihtagi!

Vanaema leidis muidugi isehakanud vabadusvõitlejate relvad üles ja tegi neist suure lõkke - et see neetud sõda ükskord lõpeks!

Aga ei see lõppenud!

Laugi Aksel, seesama külamees, kes valedokumentidega minu piirikaitserügemendi jäänustega Sinimägedesse taandunud isa Jõhvi vangilaagrist välja tõi, jäi oma poegadest õige äkitselt ilma. Poisid hakkasid küüni taga tankitõrjemiini togima...

Aga sõjad ei lõppenud vanameeste meeltes kunagi. Tollesama mängusõbra Kalju isa – Vana Püta, nagu kutsusime Naha külakingseppa, meie suurtalu popsi, kelle tütre Helmi paljast ihu esimest korda poisinolgina suitsusaunas piidlesin, korrutas täispeaga pidevalt: „Kolmtõist ketti vennläsi...“.

Alles aastaid hiljem, ülikooli aegu, lugedes vanaisa voodi alt leitud Vabadussõja ajalugu, sain aru, et Vana Püta loendas Komarovka all 1920. aasta jaanuaris Madseni kuulipildujaga mahaniidetud punaste ahelikke.

50 aastat hiljem...

Täna, viiskümmend aastat hiljem, mandritevahelise pika ringi alguspunktis tagasi, näen silmi klaviatuurilt tõstes järvele sööstvat kalakotkast.

Sumaki!

Linaskil pole pääsu. Sädelevad soomused küünte vahel elu eest visklemas, lendab suur lind Mägiotsa metsade poole, kus pojad pesas näljaselt kraaklevad. Meie noor koer vahib totra näoga kitsepaari, kes üsna julgelt aasale kevadist niidet nosima tulnud. Aga see pole kogu tõde!

Kitseninad nuusivad hoopis metsa poole. Otsekui seal, tumedas metsas, luuraks suurem oht ja inimeste juures oleks veidi julgem... Päev hiljem volksabki Suur Kass - vana isailves - üle tee.

Latikas on rannas, sest kaks äikest on juba olnud. See on nii ülikõva teade, et kirikuski jäetakse jumalapalumine pooleli. Pikad saapad jalga ning aja muudkui kalu kotti! Kui ise ei viitsi, siis Beresje ja Lüübnitsa kalavenelane oma heinamaalt korjab kalu hulgi ja vahetab kartuli vastu.

Kohalesõiduks küsi külamehelt vene bensiini – 21 eurot kanister. Viinapudel maksab 4 Eesti Uut Rubla (eur). Suitsupaki saad pooleteise eest. Searibi sama palju.

Küte on metsas, käteramm kulub ja see ongi hea - No sports! Puhast saviliiva kihtide vahel immitsevat joogivett vinname kaevust. Saunavett tassime järvest. Puhas õhk on täiesti tasuta. Ja mis on elul nii viga?!