SUURES PILDIS: Keelatud kaadrid Bakuust: presidendi jaoks suletakse maantee ning vaid kilomeeter Kristallpaleest laiub agul

Peegelsiledad väljakud, maailma suurim riigilipp ja veepeegli kohal kerkiv Kristallpalee oli tänavuse Eurovisiooni ametlik pale. Selle kõrvale jäi aga teine maailm, millest kajastama tulnud fotograafe ja ajakirjanike vaikselt mööda juhatati. Delfi fotoreporter Andres Putting käis Eurovisiooni ajal ka veidi kõrvalisemaid radu ning kohtus ka inimestega, kellel eurosärast polnud põhjust osa võtta. Loe ja vaata, milline on Bakuu pale, mida ajakirjanike eest pigem vaka all hoiti.

Esmapilgul tundub, et kõik Bakuus on raha järgi lõhnav ja suisa Kesk-Euroopa. Peegelsiledad väljakud ja tuledesäras kõrghooned - hetkeks jääbki või tunne, et kõik ongi nii. Kuid kohe, kui eurotrallist eemale minna, hakkab pilt muutuma. Teed on küll uued, aga kõnniteed on unustatud valmis teha; inimesed on rõõmsad, aga nendega vesteldes võib aimata, et see kõik on vaid üks mask.

Nii liigub president: maantee tehakse tühjaks ning pildistada ei või

Julgeolekust rääkides - see on siin karm, kui mitte öelda paranoiline: sattusin olema hotelli terrassil kui korraga vaibus liiklus kiirteel.

Mis toimub? Haarasin kaamera ja läksin tänavale. Politseinikke kubises igal nurgal: president tuleb! "Oh lahe, kas pilti teha võin?" uurin ühe käest.

"Ei, sa võid teha tühjast tänavast, aga mitte autost," on mees resoluutne.

Okei, liigun edasi lipuväljaku suunas, kaamera üle õla kõlkumas. Korraga lendab mulle peale parv julgeolekumehi. Kes, mis, miks – kõlavad küsimused. Seletan, et näe tahaksin pilti teha.

"Tahad probleeme endale või?" uurib üks tõmmu turvamees. Uurin, et miks siis probleeme.

"Meil siin on selline kord, et presidenti ei pildista ja asi vask, said aru!" kõlab käsklus. "Pane kaamera kotti ära, ja üleüldse näita, mis sul seal veel on," uurivad raadiosaatjatega varustatud tüübid erariietes mu ümber.

"Kes te olete," küsin vastu. Saan vastuseks, et nemad ongi julgeolek, kes peab tagama selle, et oleks kord.

"Pane kaamera kotti ja mine seisa sinna, kus teised," näidatakse mulle kätte suund bussipeatusse, kus juba parv kohalikke seisab. "Kas liikuda siis ei tohi?" uurin. "Ei, president käib ära, siis liigu kuhu tahad," vastavad juba ärrituma hakkavad tüübid. Eks ma siis seisin ja lõpuks läksin üle tee tagasi oma hotelli, kus nägin, kuidas presidendikorteež minema kihutab. Tegin pilte aknast.

Klanitud kesklinna kõrval on tolmune tegelikkus

Kõik see asi jäi natuke kripeldama ja hakkasin üks päev hotelli ees juttu ajama ühe taksojuhiga.

"Tahad ma näitan sulle midagi?" küsis korraga mulle ennist oma riiki kirunud ja seda maffiapesaks kutsunud taksojuht.

"Mida sa näitad?" uurin vastu. "Tegelikku Bakuud, mis asub siit ühe kilomeetri kaugusel, ehk sisuliselt maailma suurimast lipust linnulennult 1 km eemal."

Okei, sõidame. Liigume peateelt kõrvale, keerasime paremale ja …asfalt kadus, glamuur haihtus, Euroopa haisugi polnud enam tunda. Leidsin ennast piirkonnast kus taksojuhi sõnul elavat umbes 2000 inimest. Kohas, kus enne oli järv, aga nüüd kaevandatakse naftat, mis kohati voolab maapinnal ja kus prügiautot nähti vist aastaid tagasi. Hütid, onnid, lagunevad majad, mille katustel satelliitantennid. Majakesed, mille ukselävel töötab naftapump, mängivad lapsed, kõnnivad inimesed, hõljub tolm ja naftalehk. Selline vaade võtab sõnatuks.

Kes need inimesed siin on, uurin mehelt. "Mõned toodi siia jalust ära suure objekti ehituse eest," vihjab mees Kristallhalli suunas, mõned elavad juba ammu.

"Kujutasid sa seda pilti enne ette, kui sa kesklinnas sõitsid ja vaatasid seda tulede- ja rahasära mis seal küütles," uurib mees minult. Ei. Pilt on rabav, teen pilte, videot.

Ka sama Kristallpalee ees lehvinud hiigelsuur riigilipp paistab teiseltpoolt mäge hoopis teistsugune...

Kindlasti on igal maal omad kombed ja omad miinused, nagu ka meil kodumaal. Aga kas näiteks meil Eestis on viietärni hotelle, kus söögisaali ettekandja peegelseina ees kellelegi käemärkidega teisel pool peeglit selgeks üritab teha, et see muusika vaiksemaks keerab, oma silmaga nähtud episood.

Jälgime söövaid inimesi läbi peegli? Ma ei tea kuidas suhtuda sellesse, et meiega kaasasolev professionaalne operaator vaatab kummastavalt siinseid kohalikke üsna mitmeid telemehi, kes kaamerat vaid helisalvestuseks kasutavad ja kes tähelepanelikult mitte operaatoritööga tegelevad, vaid hoopis enda ümber olevat melu jälgivad.

Kohati jooksevad need nn kohalikud teleoperaatorid siin inimesi sisuliselt kaameratega pikali, sest neid on tõeliselt palju, aga miskipärast nende salvestatu ei jõua teleekraanile.

Kas peaks paranoiliselt suhtuma, kui paigutuvad hotellitoas iseeneslikult ümber su asjad ja kohvrites soritakse, mitte ainult minul, vaid kogu meie kambal siin. Või kuidas aru saada sellest, kui isegi diplomaatilist numbrimärki kandvast autost tehtud fotod võetakse politsei poolt lihtsalt ära - oli vestlus ühe neiuga, kes oma sõnul täpselt sellises olukorras oli. Siin ei huvita neid midagi, pildistamine on lihtsalt keelatud.

Kas see kõik on vaid mask ja tegelikkus on hoopis selline, nagu ütles meile taksojuht: nad riietuvad siin nagu eurooplased, neil on ilusad majad, autod, aga mõtteviis ja käitumismaneerid on 16. sajandist.