Visionäär on tegelikult see, kes küll midagi üsna selgelt ette suudab kujutada ja teisigi nakatada, kuid ise samas millegagi hakkama ei saa. Eestist võrsunud Ott koos teenindava personali ja pöidlahoidjatega mängis end igal juhul terve hulga inimeste jaoks kaardile.

Miljon kärbest ei saa ju eksida, kui nad kõik kooris kinnitavad, et sõnnik on ülimalt maitsev! Siin ei maksa otsida mingit irooniat ega halvustamist - tunnustust väärivad ju ka need, kes teevad midagi, mis endale meeldida ei pruugigi. Pealegi oleks igasugune muusikapalade hindamine hea-halb skaalal oluliselt inimlikum skaalal meeldib-ei meeldi.

Hea-halb mõõtkava nõuab ju mõõtühikute süsteemi ehk hindamiskriteeriume, mille kohaselt on mõõtja isikust sõltumatult tulemus ikka sama. No ei saa me ju kuidagi ühes ja samas kontekstis mõõta mingi ühe ja sama mõnnameetriga Iirimaa fooliumipoistest lõpuks endale otse laval vee peale tõmmanud kaksikuid, toredaid ja südamlikke Udmurdi memmesid või Moldova uurakil tagumikega vaieldamatult atraktiivseid artiste!

Tegelikult olime ikka parimad

Maitse asi - paljudele meeldib siiralt ja paljudele annab see kõik võimaluse samastuda edulooga. Meil on tavaliselt ikka nii, et mistahes alal saavutatud kõrge koht on „meie“ saavutus, koht kuskil keskel annab võimaluse üles lugeda need, kellest me „kõvemad“ olime ja kellele me tuule ikkagi alla tegime (loe: kellel läks veelgi kehvemini kui meil) ning koht tagumises otsas pakub šansi rääkida sellest, kuidas keegi meid ei mõista, vabadus on olnud üürike ja tegelikult olime ikka parimad.

Ühe suurepärase võimaluse annab aga selline suurüritus kõigele vaatamata ja ilma igasuguse naljata. Kes vähegi LeBoni või Canettit lugenud, näeb ülima selgusega, kuidas massikäitumine erineb üksikisiku käitumisest. Hakatakse ju tegutsema hoopis mingite teiste mustrite järgi, näilise kaasaelamisega nakatatakse isegi need, kellele kas laul või uisusamm absoluutselt korda ei lähe või suisa vastumeelne on.

Kõik muutub suurimaks ja eredaimaks, rätsep vaatab lavale sammujat ja näeb ainult omaõmmeldud pükse, sõnade autor teab, et tema tähehetk on käes, muusika autor higistab heatahtlikult ja näeb vaimusilmas harraste imetlejate tänulikke nägusid ja nii edasi.

Ja siis saab see kõik läbi ja keegi ei mäleta enam ei nägusid ega lugusid ja fännid kui tänamatu kamp leiab endale otsekohe uue ihaldusobjekti ja eilsele kumiirile võib ainult siiralt kaasa tunda, sest teda on lihtsalt ära kasutatud ja tegelikult ei huvita tema edasine elusaatus ja –käik enam kedagi.

Aga seda hullust ju toodetakse ja seda topivad sulle raadiojaamad koos kõikide teiste vahendajatega uksest ja aknast, sinu viisakat äraütlemist ja selgitust, et eelistused on teised, ei peeta millekski ja sind tabab edumeelse elanikkonna vääramatu hukkamõist ja halvakspanu. Oma maitse olemasolu ja terve suguline orientatsioon tõlgendatakse kohe ära kui sallimatus ja lahter ühiskonnaheidikute avaras ja haisvas latris on sulle garanteeritud.

Paljudele oli see eurovisooni trall tore ja meeldejääv üritus ja ei maksa seepärast kedagi halvustada ega stigmatiseerida, nagu neidki, kes sellest midagi ei pea ja käisid nädalavahetusel kas Nevesist või Dramamamat kuulamas või said usku juurde, et Tartu pärisroki tüdrukutebänd tuleb ja särab. See seltskond muide ei sõima kuskil kedagi teistsuguse ja tegelikult isegi üsna kohutava maitse pärast.

Rahu, ainult rahu ja jedem das seine – nii lihtne see ongi!