Repliik: Miski ei seo inimesi paremini, kui ühiselt sooritatud kuriteod

Tavaliselt kaklevad ja kraaklevad Eesti erakonnad omavahel igal võimalusel. Küll võttis üks omavalitsuste raha ära, küll ehitab teine utoopilist sotsiaalriiki. Aga sel korral on kõik üksmeelsed.

Meenutage hetkeks riigieelarve arutelude ajal tehtud teleintervjuusid mõne Keskerakonna poliitikuga. Nende näoilmest õhkub opositsionääristaatuse tõttu jõuetut viha ja mängu läheb isegi istungi venitamine pauside võtmisega. Õhus on süüdistused ja emotsioonid, iga erakond on oma asja eest väljas, iga ministeerium võitleb viimsegi krossi eest...

Teisisõnu on Eesti poliitikud harva milleski ühel meelel ning iga väiksemgi põhjus mõnd võistlejat süüdistada kasutatakse kõhklematult ära. Kuid sellisesse käitumisse on lähiajaloost tuua kaks erandit.

Esmalt väärib meenutamist Demokraatia Arendamise Sihtasutuste saaga. Hoolimata avalikkuse survest ja huvist, tehti eelnõule vaid kosmeetilisi muudatusi ning lõpuks hääletasid kõik erakonnad nende poolt. Muide, DASAdelt saavad toetust kõik parlamendierakonnad – selleks tuleb vaid luua erakonna maailmavaatega seotud sihtasutus.

Aga tulgem nüüd tagasi tänapäeva. Mida näeme? Rahu ja vaikus. Erakonnad ei süüdistagi vastastikku üksteist! Lausa vastupidi - kõik on omavahel sõbrad. Ja intervjuude vastuseid vaadates tundub, et kõiki vähegi peasekretäriga kokku puutunud erakonna liikmeid on tabanud samaaegselt ka lobotoomia ehk aju eemaldamise operatsioon. Või kuidas muidu seletada seda, et keegi midagi ei tea ega mäleta või kui, siis ainult seda, et salarahastamist pole olnud ja kõik käib ausalt.

Ahto Levi on ühes oma raamatus öelnud, et miski ei seo inimesi paremini, kui ühiselt sooritatud kuriteod. Ja tal on täiesti õigus.