Muidugi unustavad nad, et seniseid sotsiaaldemokraatide öeldud numbreid arvestades võtaksid täiendavad maksud igalt keskmist teenistust saavalt Eesti perelt rahakotist aastas 2000 eurot vähemaks, mis omakorda abivajajate arvu jällegi suurendab.

Kinnisvaramaksust kõneldes on kindlasti vaja rääkida maksubaasist. Eestis ei ole rikkaid suurmaaomanikke, kellele kuuluvad tohutud maavaldused, mida hoitakse hinnatõusu lootuses. Ärimaa ja põllumaa on enamasti kasutuses ning annab ettevõtluse ja töökohtade kaudu maksutulu nagunii. Kinnisvaramaksu pärssiva mõjuga võiksid need maksutulud hoopiski väheneda.

Eesti on omanike ühiskond. Väga paljudel on oma kodu, selle soetamiseks aastakümneiks võetud laen, mis sunnib pere eelarvet täpselt planeerima. Kinnisvaramaks muudaks selle oluliselt pingelisemaks ning võiks tuua kaasa olukorra, kus paljud noored pered peavad oma kodudest loobuma.

Oma korter või maja on tihtipeale tänaste pensionäride ainukene „varandus“. Jutumärgid seetõttu, et kinnisvara omanikuks olemine on küllalt kulukas. Korteri kommunaalkulud võtavad hulga raha, majaomanikuks olemine tähendab aga tegelikult veel suuremaid kulusid, sest maja vajab hoolt ja näiteks katust parandada või talvepuid muretseda rahata ei saa.

Pensionärile, kes laste abiga oma kodu ära remondib, tähendaks kinnisvaramaks pigem karistust, sest remondi järel kinnisvara väärtus tõuseks, seda aga karistataks täiendava kõrgema maksusummaga.

Kuid võiks ju pensionärid kinnisvaramaksust vabastada? Ja noored pered ja kõik teised, kellele see üle jõu käia võib. Maksku seda vaid rikkad, kellel maid ja maju hulgaliselt käes! Ent loodetav maksutulu maksuvabastustega väheneb. Maksu kogumine ise muutub keerulisemaks ja kallimaks. Nagu öeldud: suurmaaomanikke Eestis palju pole. Hulk maad kuulub riigile ja omavalitsustele. Nende käest kinnisvaramaksu korjata tähendab avaliku sektori raha ühest taskust teise tõstmist. Kusjuures tõstmisega summa väheneb, sest maksukogumine nõuab administreerimist, sellega seotud kulud aga tuleb samast avaliku sektori rahast kinni maksta.

Praegu on riigi seisukoht, et kodu omamist ei tohiks maksuga karistada. Koos Keskerakonnaga Tallinnas teise tee valinud sotsiaaldemokraadid tõstsid maamaksuga maksukoormust ja peletasid sellega muuhulgas linnast minema ettevõtjaid. Maamaksuga Tallinnas nägimegi juba, kuidas see andis tulemusi, mida keegi ei oodanud. Ootamatult hoopis kerkis maamaks paljudele korteriomanikele, kelle kortermajas asuvad kaubanduspinnad. Äriettevõtetele mitmekordseks tõusnud maamaks viis linnast arvestataval hulgal töökohti. Kinnisvaramaksu kavandajad peavad arvestama, et sellega võib minna samuti – koos pesuveega visatakse välja ka laps. Õnneks järgmisest aastast maamaks kaob, saamata tulu riik aga kopenseerib omavalitsustele.

Riikides, kus kinnisvaramaks kehtib, on sellest eriti mõjutatud eakad koduomanikud, kes maksukoormuse tõttu peavad sageli vahetama elukohta, sest maksukulud hakkavad üle jõu käima. Kinnisvaramaks Eestis elavatele pensionäridele ei sobi, sest muudaks nende elu halvemaks. Ei sobi see ka Eestile tervikuna, sest paremat tulevikku saab meie väikeses riigis luua ettevõtlikkust soodustades ja seeläbi paremaid maksulaekumisi saavutades, mitte maksutõuse kavandades.