Igal juhul on diskussioon järjest rohkem hoogu saamas. Nii on andmekaitsega tegelevad institutsioonid Euroopas teinud koostööd EL Komisjoni esindaja Viviane Redingiga, kelle sõnul on Google'i poliitika nii selles, kui ka teistes valdkondades potentsiaalselt ELi õigust rikkuv. Siia alla kuulub näiteks ka Google+, YouTube ja Gmail.
Peamine kriitika on tulnud Prantsusmaa vastava institutsiooni (CNIL) poolt, kes juba varakult teatas oma kahtlustest selle kohta, kas Google'i tegevus on ELi andmekaitsedirektiiviga vastavuses. Luubi all on Google'i nn uus poliitika, mille kohaselt konsolideeriti oma põhimõtted ühte dokumenti. Redingi sõnul on näiteks üks probleem huvigruppidega (sealhulgas ka ettevõtted) konsulteerimata jätmine ja oma klientidele uuest poliitikast mitte teatamine.
Reutersi andmetel ei tea 70% internetikasutajatest Google'i teenuste kasutamise tingimusi ning näiteks 80% brittidest on viimaste arengute pärast mures. Filosoofiline küsimus seisneb kasutajate arvates selles, et internet ei luba inimesel oma minevikku unustada - tõik, mille ette õigusnormide kohaselt asetati seni vaid kurjategijad.
Õigus unustada
Ameerika teadlase Jeffrey Roseni sõnul tundub, et Euroopas on lähenemine, mille kohaselt kehtib le droit à l’oubli - ehk “õigus unustada“. See on põhimõte, mille kohaselt süüdimõistetud kurjategija, kes on oma karistuse ära kandnud, võib nõuda meediast enda kuritegu (ja karistust) puudutava info kustutamist.
Ameerikas on laineid löönud kohtuasi, kus kaks kurjategijat, kes olid süüdi tuntud näitleja tapmises, nõudsid tagajärjetult juhtumiga seotud info kustutamist Wikipediast. Selge on, et ajalugu ei saa ega tohigi kustutada. Seepärast on Euroopa lähenemine olnud pigem isikukeskne, ehk õigus unustada laieneb vaid infole, mis on inimene ise üles seadnud.
Aga tagasi Google tänavapiltide juurde. Inimesed saavad kasutada võimalust kustutada (ähmastada) nende eraeluga seotud asjaolusid. See tundub aga oma privaatsusest väga lugu pidavale inimesele ilmselt ülejõu käiv, sest põhimõtteliselt võib pildile jääda ju mitte ainult oma kodumaja ees, ent siiski olukorras, mis võib naeruvääristada või tekitada imagole kahju. Laske aga fantaasial lennata!
Mitmete riikide õigussüsteemid ei pruugi sellist nähtust juriidiliselt korrektseks pidada. Tuleb meelde hiljutine reis Phnom Penhi, kus mind rahvuspargis minu teadmata pildistati. Kuivõrd ma pakkumisest huvitatud ei olnud jäi see ühe restorani seinale nööpnõeltega rippuma, sest ma ei olnud ju seda välja ostnud.
Euroopas kogub lahenduse leidmine jõudu ka ELi tasandil. Viviane Reding on juba Google'i pildistamisoperatsiooni nimetanud “Orwellilikuks jälgimisaparaadiks", mis viitab eelseisvale suuremale diskussioonile. Google'i tänavapiltide puhul on juriidiliselt vastutavaks EL'i liikmesriik, kes oma jurisdiktsioonis andmekaitsedirektiivi ning Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooni peab järgima ning seal sisalduvaid õigusi tagama.
Lahenduseks on Reding välja pakkunud ELi õiguse muudatusi, mis arendaksid edasi 1995. aastast kehtinud andmekaitsedirektiivi. Uue versiooni kohaselt peaks andmetöötleja teavitama andmekaitse institutsiooni niipea kui võimalik. Vastasel juhul oleks võimalik nõuda trahvi 2% aastamüügi jagu, mis Google'i puhul tähendaks pea miljardit eurot. Kuivõrd uue direktiivi vastuvõtmiseks läheb tublisti aega, on liikmesriigid ise Google'iga võitlusesse astunud ja nii on Prantsusmaa andmekaitsega tegelev institutsioon nõudnud Google'ilt 100 000 eurot, Holland 1,4 miljonit eurot ja Itaalia 1800 eurot.
(Autor on TTÜ õiguse instituudi professor.)
