Anu Säärits: spordiajakirjanik elab sportlasega juhtuvat väga läbi
Londoni olümpial osaleb 204 riiki ning ainult saudid ja Bahreini saare rahvas ei ole delegatsiooni arvanud ühtegi naist. Sina oled Eestis uunikum – varsti juba paar aastakümmet ainuke naisspordireporter. Sõnaraamat ütleb, et uunikum võib tähendada ka ainsat allesjäänud eksemplari, aga sinu kõrval pole teist olnudki. Miks nii?
„Lehtede spordis ju naisajakirjanikke ikka on. Ja ega ekraanile kedagi kunstlikult juurde tekitada saa, see peab loomulikul moel juhtuma. Kellelegi tüdrukutest peab sport väga oluline olema, ta peab sporti nii lõpmatuseni armastama, et tahab 24/7 selle sees olla. Eestis pead sa olema alati kõigega kursis, oma silmaga ära nägema palju asju, sest kitsas spetsialiseerumine ainult mõne eriala peale ei tule kõne alla. Töölepingus võib olla kirjas mitu tundi tahes, sina muudkui kerid, kuni kõik saab tehtud nii, et latt ei oleks liiga madalal. Küllap see teine tüdruk ükskord ikka välja ilmub, praegu me lihtsalt ei tea, kes ta on, kust tuleb.”
Raadios rääkis üks mees just, kuidas ta läheb sõbraga mootorratastega ümbermaailmareisile, et paremaks inimeseks saada. Kas sul on ka mõni kinnisidee, mida tahaksid väljaspool igapäevategemisi ellu viia?
„Mina ei tea, mis see väljaspool õieti tähendab. Sport ongi elu ehk need asjad, mida mina eelistan, ongi kõik spordiga seotud. Vahest haruharva pääsen näiteks mõnd pallimängu vaatama nii, et see ei ole parajasti minu töö. Siis mõtlen, et kas vaatan nii, nagu peaksin reportaaži tegema, või nagu treener või mängija (Anu on erialalt kehalise kasvatuse õpetaja ja korvpallitreener – V. L.). Istun tribüünil nagu kolmes rollis korraga. Või mida sa õieti mõtlesid?”
No võib-olla tahad ka saada paremaks, kellekski teiseks?
„Olümpiavõitjaks saamisest unistamise aeg on ammu läbi. See oli lapsepõlves, korvpallis tahtnuks keegi olla, aga maailm oli tervikuna meist siis nii kaugel, et ei julgenud midagi tahtagi. Nüüd innustab mind see, et saan midagi teha selleks, et rahvas rohkem sporti teeks ja seda armastaks. Ja tean, et need, kes teevad, leiavad ka minust psüühilist tuge. Alaliitudega koostöös teeme palju, et sporti ja sportlasi esile tõsta.”
Kuku raadios on saade „Mehed ei nuta”, kus lehemehed Peep Pahv, Jaan Martinson ja Tarmo Paju ajavad juttu, öeldes, et nad „rapivad” sporti. Miks on seda vaja rappida? Kalu rapitakse.
„Ühe korra olen kuulanud. Ma mõtlen, et see ei ole isegi hea nali. Spordiajakirjandusele see midagi juurde ei anna. Ja ma ei arva, et need, keda seal rapitakse, seda saadet kuulavad või sellest midagi arvama hakkavad. Neil pole aega sellega tegelda. Kes tahab midagi ära teha spordimaailmas, kus konkurents tippude hulgas on tohutu, teeb hommikust õhtuni trenni, siis taastub, elab oma elu.”
Kui meil möödunud aastal dopinguskandaal lahvatas, mõtlesin, et šokis oli omajagu süüd ka spordiajakirjanikel. Avalikkus ei olnud nagu üldse valmis mõistma, mis see profisport on. Ikka kipume uskuma, et kõik käibki puhtast armastusest ala vastu, on pühendunud inimeste isamaa teenimine. Kuidas sina end siis tundsid?
„Mäletan, et 90-ndate keskel, Atlanta olümpia eel tegime dopinguproovi võtmise, keelatud ainete nimekirja ja karistused vaatajaile üksipulgi selgeks. Aga inimesed ei huvitu, kui asi ei ole parajasti aktuaalne. Paljudele tuligi üllatusena, et sportlastel on asukohamääramise programm Adams, kus nad peavad iga päev täpselt kirja panema, kus nad mingi kell on ning kuidas neid leida.
Ma arvan, et ajakirjandus pole teadmatuses süüdi. Asi on ehk selles, et päris tipus olijaid on meil ikka vähe ja avalikkuse huvi tõuseb haripunkti vaid nendel harvadel juhtudel, kui keegi meist jõuab hästi kõrgele. Siis tahame teada ka profispordi eri tahkudest. Näiteks profirattad, ratturite koormused ja eridieedid hakkasid publikut huvitama pärast Rein Taaramäe edukat sõitu Tour de France’il.
Spordiajakirjanik elab sportlasega juhtuvat väga läbi, on eufoorias või masenduses, sest eriti väikeses Eestis on sportlane talle hästi lähedane inimene. Teinekord tunneme üksteist lausa lapsepõlvest, teame, millise vaevaga on tulemus tulnud. See on nii, nagu koolis on õpilasele kõige lähedasem inimene just kehalise kasvatuse õpetaja. Talle saab ikka ära rääkida, mis sind parajasti vaevab.”
Mõni sõna ka publikust. Üks vana, elu lõpus peaaegu jalutu mees lausa armus oma vaeguse küüsis teleteivashüppesse. Kui Sergei Bubka kuuest meetrist üle sai, ütles õnnelikult: „Kas sa kujutad ette, kargas üle kahekordse maja!” Televiisor aitas tal elada.
„Bubka ongi imeinimene. Nagu nüüd Jelena Isinbajeva loeb staadionil saja tuhande inimese silma all rahulikult raamatut, räägib oma teibale, et viska mind üle, ja läheb teeb jälle maailmarekordi. Sport on salapärane suurte tunnete maailm.”
Täispikkuses intervjuud loe Õpetajate Lehest
