Isegi paljudel kutsekoolidel pole praktikaettevõtetega püsivat koostööd – mõnigi neist peab igal aastal oma õpilastele uusi praktikakohti leidma.
Kas siin ei oleks aeg võtta eeskuju ülikoolidest, kes on hakanud ettevõtetega püsiva koostöö nimel asutama spetsiaalseid osakondi? TTÜ innovatsiooni- ja ettevõtlusosakonna direktor Tea Varrak toonitab, et koostöö ettevõttega on aja nõue, tuues eeskujuks Aalto ülikooli Soomes, kellel on viis tuhat (!) koostööpartnerit. Üldhariduskoolid, rääkimata kutsekoolidest, peavad samuti ettevõtetega koostööd tegema.

Koostöö ei tähenda, et anname raha
Hiljuti käis Eesti koolijuhtide delegatsioon tutvumas Türgi hariduskorraldusega ja kõige rohkem üllataski neid, kui palju on seal kaasatud üldhariduskoolide väljaarendamisse ettevõtteid ja erakapitali. Kui palju toetavad ettevõtted ja igat liiki erafondid haridust Ameerikas, on Hollywoodi koolifilmide vaatajatele ammu teada.

Loomulikult ei peaks koolide ja ettevõtete koostöö tähendama lihtsalt seda, et üks annab teisele raha. Koostöö peaks olema ühtlasi karjääriõpe, know-how’ vahetamine, ettevõte peaks võtma osalise vastutuse noorte õpetamise ja kasvatamise eest.

Käisin mõni aasta tagasi Taanis Sönderborgi linnas, kus kohalik automüügifirma osales noorte koolitamisel ja kasvatamisel aktiivselt. Ettevõte oli rajanud metsaserva mootorrataste remontimise töökoja, kus remonditöid tegid ainult huvilised kooliõpilased. See oli nagu motoklubi. Ei puudunud ka preemiasüsteem: kes sai mootorratta sõitma, võis sealsamas töökoja juures oma kätega kordatehtud mootorrattaga motokrossi sõita.

Nii kogemused kui ka kasvatus
Eestis saab korraldada asju samamoodi. Eesti Energia tunneb suurt puudust kutseharidusega oskustöölistest ja on pahandanud, et liiga palju noori läheb kutsekooli asemel ülikooli. Aga see firma saaks ju avada kooliõpilastele näiteks energiaklasse, väikseid Ahhaa keskusi, kus noored saaksid käia asja uurimas, kus neile võiks õpetada valikainena elektrit või energiat. Energiafirma insener saaks õpetada partnerkoolis füüsikat – füüsikaõpetajatest on suur puudus. Firma juhtkond saaks nõustada kooli juhtimises – mõnigi kool on pidanud politsei kooli kutsuma just juhtimisvigade pärast. Mis aga peamine, firma töötajad oleksid aktiivselt kaasas uue põlvkonna kujundamisel. Lapsi kasvataks „kogu küla”. 

Meil on palju puidufirmasid, mis saavad sisse seada tööruume õpilastele. Treida, hööveldada, lihvida on huvitav nii klassi oivikul kui ka mahajääjal. Preemiaks võiks olla ise valmistatud asjade näitused. Ühtlasi tekiks harjumus puidutöökojas käia ja võib-olla ka huvi sinna tööle asuda. 

Põhimõtteliselt pole keegi eeltoodud mõtetele vastu vaielnud. Koostööd on vaesel ajal vaja. Vaidluseks läheb siis, kui kerkib küsimus, kes peab seda tegema. Kaubandus-tööstuskoja kodulehelt võib välja lugeda, et initsiatiivi peaksid ilmutama ettevõtted. Innove kodulehest jääb mulje, et algatada võiksid ettevõtmise koolid. Inglismaal käinud õpetajad märgivad Innove kodulehel, et Inglismaal viib koolid ja ettevõtted kokku just selleks asutatud väikefirma.
Ilmselt tasub kasutada kõiki kolme varianti, et kooli ja ettevõtte koostöö käima saada.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes