Muide, immigrantide probleemi lahenduseks pakkus Merkel välja isegi selle, et 1960ndatel riiki toodud võõrtööliste järeltulijad peaksid lõpuks ometi hakkama saksa keelt õppima.

Vahel tundub, et oleme unustanud, et omamoodi elame meiegi multi-kulti riigis. Oleme unustanud, sest elame oma monokultuurses kookonis. Oleme unustanud, sest multikultuursus tuletab end kogu oma värviga meelde vaid paar korda aastas. Näiteks siis, kui uus aasta saabub Moskva aja järgi, või siis, kui 9. mail ei tähistata mitte ainult Euroopa Päeva.

Sama kindel nagu saluut uusaasta puhul, on ka see, et alati leidub keegi, kelle hinnangul pole maikuu algusest paremat aega vana asja meelde tuletamiseks. Öelgu vanarahvas sellistel puhkudel silmnägemise kohta, mida tahab.

Ent võib olla hakkab Eestis aja jooksul ülalmainitud multikultuursus - vähemasti selle tajumine - vähenema. Seda seetõttu, et mõlemad pooled „multist“ jagunevad kaheks. Vanem generatsioon on kapseldunud omakultuursesse keskkonda, noored aga jätavad aina enam kõrvale ajaloo ning keskenduvad hoopis huvitavamatele teemadele.

Nii jäävadki ajaloost rääkima usklikud. Mõlema leeri esindajad peavad omi jutlusi ja olgu vastuargumendid millised tahes, oma tõest ei loobuta. Ei loobuta, sest see on ka osaks identiteedist.

Nii ongi rohkem või vähem usklikud kogunenud tänast päeva tähistama objektide ümber, kus nende religioon kõige paremini peegeldub. Ühed kummardavad Filtri teel pronkspuslikut, teised tähistavad Euroopa päeva Teletorni taevasse pürgivas tipus. Kolmandad aga...

Kõik nad kokku moodustavad Eesti. Ühelt poolt torni pilvepiirilisest tipust ehk isegi Euroopat märkav, teiselt poolt punanelgistatud, maailmasõdade mudakarva mundreis ja minevikku meenutav.

Aga kelle usk jääb peale? Kellel on õigus?

Õigus on sellel, kes usub, et tal on õigus. Sinul. Temal. Meil. Ja meil kõigil on õigus tähistada just seda päeva, mis südamele lähemal seisab.

Hea lugeja! Kui tunned, et tahad sel teemal sõna võtta, saada oma lugu aadressil rahvahaal@delfi.ee.