JUHTKIRI: Palgaarmee pooldajast selle vastaseks – Reinsalu 1993-2012

Väidetavalt olla Urmas Reinsalu leidnud ühes 1993. aastast pärinevas kirjatükis, et Eesti peaks minema üle palgaarmeele. 2012. aastal lubas ta, et palgaarmeed ei tule seni, kuni IRL on valitsuses.

Täna võib aga ainult oletusi teha, kas tegelikult kõneles Reinsalus toona hoopis vastumeelsus iseseisvuse algusaegadel ajateenistuses valitsenud olude suhtes.

Ent fakt on see, et nii nagu 2002-2003. aastani kaitseministri ametit pidanud Sven Mikseril, on ka Reinsalul ajateenistus läbimata. Tõsi, see ei tähenda, et tal puudub igasugune kokkupuude militaarvaldkonnaga. Nimelt on ta kaitseliitlane ja 2004. aastast ka Kaitseliidu Meredivisjoni teenetemärgi kavaler.

Et tulevase ministri vaated on võrreldes 1993. aastaga mõneti muutunud, näitab ka see, et 2012. aastal lubas Reinsalu Delfile järgmist: "Lubasime valimislepingus ka vastuseismist palgaarmeele ja astmelisele tulumaksule. Mõlemat asja Eesti Vabariigis ei kehtestata niikaua kui IRL on valitsuserakond. Eesti julgeoleku huvides suutsime saavutada sellest aastast riigikaitse kulude kasvu 2 %-ni.“

Jättes kõrvale astmelise tulumaksu, on neil mõtetel kahtlemata oluline väärtus Eesti kaitsevõime jaoks. Ent mida ikkagi teha noorusajal kirja panduga? Meest sõnast...? Teisalt on kindlasti ka tänapäeval noormehi, kes leiavad, et Eesti võiks ülikoolilõpetajate asemel „rambosid“ teenistusse saata.

Ja kuigi see on paratamatu, et aja möödudes vaated muutuvad, tekitab paratamatult mõningaid küsimusi Reinsalu ammune mõte, mille kohaselt pole riigi iseseisvus midagi väärt, kui selle kodanikul pole õigust oma elu üle otsustada. Tahaks näha, mis näoga vaatavad suurõppusel Kevadtorm uut ministrit peaaegu 11 kuud teenistuses viibinud ajateenijad, kellel samuti sellist õigust justkui polnud...