Delfi lugeja: õpetame 5. klassi õpilase ennast rahuldama, aga kes vastutab tagajärgede eest?
Õpikud õpikuteks, määravam on ehk isegi õppekava, mille põhjal õpikud kirjutatakse. Õppekava järgi toimub koolis lisaks õpetamisele ka kasvatus ja õpetaja peaks andma edasi õpilastele väärtuseid. Milliseid väärtuseid edasi peab andma, ei ole nii üheselt paigas.
Inimeseõpetus ja usundiõpetus on õppekava põhjal otsustades ühed potentsiaalsemad ained, mille kaudu oleks võimalik õpilasele väärtuseid edasi anda.
Õppekava ütleb inimeseõpetuse kohta nii:
Inimeseõpetus lõimib õppesisu kõigis kooliastmeis, toetades õpilase toimetulekut eakaaslaste hulgas, peres, kogukonnas ja ühiskonnas ning aitab õpilasel kujuneda sotsiaalselt küpseks ja teovõimeliseks isiksuseks. Inimeseõpetuse üldeesmärk on aidata kaasa õpilase sotsiaalses elus vajalike toimetulekuoskuste arengule, mille elluviimiseks kujundatakse õpilases terviklikkuisiksust, sotsiaalset kompetentsust, terviseteadlikkust ja üldinimlikke väärtusi, nagu ausus, hoolivus, vastutustunne ning õiglus.
Teise kooliastme omandatavate oskuste hulka kuulub ka toimetulek endaga. Õppekava näeb ette ka seksuaalkasvatust ning vastutuse tajumist selles vallas. Ilmselt nende mõlema osana on juba viienda klassi õpikus käsitletud eneserahuldamist kui normaalset seksuaalsuse osa.
Minu jaoks oli see avastus šokeeriv. Esiteks on viienda klassi õpilane liiga noor seksi jaoks ja kuigi lapsed tajuvad oma tärkavat seksuaalsust, on mastrubeerimise käsitlemine ja lause propageerimine liigne ja piire ületav samm. Enne, kui noor inimene õpib oma seksuaalsust ise tundma ja kui vastassugupool jõuab temas äratada füüsilist tõmmet, enne kui ta teab, mis on üldse seksuaalne rahuldus või seksuaalne vajadus, räägitakse talle juba viiendas klassis, et kui sa tahad, siis sa võid ennast rahuldada, et näpi ennast, see on väga rahustav. Kas see pole lausa inimese privaatsuse ületamine?
Inimeseõpetus, mis peaks tegelikult esmajoones õpetama teistega suhtlemist, ka sugudevahelist suhtlemist, suunab inimese pigem tegelema iseendaga ja otsima rahuldust iseendalt. Sellisel teemal vaikimisi ehk õpilasepoolse huvita rääkimine on skandaalne mis tahes kooliastmes, rääkimata sellest, et on märksa olulisemaid teemasid, mida koolis kajastada.
Kui vaadata tänapäevast pilti Eestis, kus on palju purunenud perekondi ja terve hulk vastassoo peale kibestunud või vastassoos pettunud ühiskonnaliikmeid, võiks kooli ja eriti ühiskonnaõpetuse kui aine eesmärk olla ühiskonna erinevaid sotsiaalseid ja ka soolisi gruppe omavahel lähendada. Selle asemel, et rääkida, et normaalne on ennast näppida või armastada samasoolist, peaks pigem õpetama vastastikust austust üldinimlikul tasandil.
Vältimatu oleks ka õpetada väärtustama tervet perekonda, võitlema ja nägema vaeva selle nimel, et mis tahes suhe ei puruneks, vaid pigem püsiks. Kuidas seda kõike teha ja kes on see, kes oskaks anda nõu? Olen veendunud, et sellised inimesed on siiski olemas.
Kõik ei ole elus nii lihtne, et kui sul on raske, siis lihtsalt näpi end ja rahuned maha. Inimene peab õppima ka end talitsema ja mõistma teise inimese vajadusi. On ju partneri soovide tajumine seksis üks võtmeküsimusi, millest enda vajadusi rahuldama julgustades üldse mööda minnakse. Kui anda seksuaalkasvatust, siis tuleb seda teha terviklikult, leian, vastasel juhul tekitame juurde vaid inimesi, kes otsivad eelkõige enda heaolu ja näevad vastassoos vaid oma rahulduse täitjat.
Kurb on see, et et terviklikult on läbi mõtlemata see, milliseid väärtuseid tahame oma noortes juurutada. Me võime küll kirjutada inimeseõpetuse õpikusse eraldi peatüki õnnest ja õnnelikkusest, kuid kui kogu ülejäänud õppeprogramm seda ei toeta, on see samahästi kui tühine.
Arvan, et vajame hariduse valdkonnas südametunnistuse ja vaimsusega arvamusliidreid, kes näevad üldist pilti ning oskavad ühiskonna ja üksikisku plaanis pikemaajaliselt ette mõelda, mida üks või teine õppesisu endaga kaasa toob. Praegu on ilmselt antud ka õpikukirjutajaile üsna vabad käed ja tegelikult ei oskagi öelda, kes peaks vastutama tagajärgede eest, mis kaasnevad muuhulgas väärtuskasvatusega.
