Lehmad söövad karjamaal…
Elurikkus väheneb ka inimtegevuse hääbumise tagajärjel, juhib Aleksei Lotman Õpetajate Lehe lugejate tähelepanu teemale, millest loodusega seoses on vähe räägitud.
Kas olete mõelnud, et suur osa poest ostetud piimast ja piimatoodetest pärineb lehmadelt, kes suvel karjamaal ei käi? Eesti eesrindlikud piimatootjad, kes on esialgu tootjate seas veel vähemuses, kuid toodavad enamiku piimast, on ehitanud aastaringse vabapidamisega laudad. Jättes praegu kõrvale loomakaitse küsimuse – kas see, et lehmad ei pea talvel lõas olema, heastab neile suviste karjamaarõõmude puudumise –, keskendun küsimusele, miks lehmade ja teiste loomade karjatamine karjamaal on looduskaitse seisukohalt tähtis. Veel enam, ka viis, kuidas lehmadele talisööta varutakse, on looduse jaoks määrav.
Et lõokeste arv ei langeks
Rootsi oli esimesi maid Euroopas, kus eesrindlikud looduskaitsemõtted juurdusid, mistõttu rootslased võivad uhkustada meie maailmajao vanimate rahvusparkidega. Kõik need, pisut üle sajandi vanad suured kaitsealad asuvad maa põhjaosas, mida omal ajal peeti inimtühjaks kõnnumaaks. Täna teame, et tegu on saamide koduga ja suures osas nende põdrakarjamaadega. Kahe ilmasõja vahel hakati Rootsis tähelepanu pöörama ka riigi kesk- ja lõunaosa looduse kaitsmisele. Ja mida siis veel kaitsta, kui mitte oma õieilu poolest kuulsaid puisniite! Arvati, et puisniidud on vanade laialehiste metsade jäänukid (mis on osalt õige) ja nende liigirikkuse põhjus on, et taluniku vikat neid igal aastal ei puutunud (mis osutus suureks veaks). Nii otsustatigi pärast puisniitude kaitse alla võtmist nende niitmine lõpetada. Õnneks märkasid looduskaitsjad üsna ruttu, et selle tagajärjel hakkas õieilu hoopis hääbuma. Selgus, et kulustumine ja kõrgrohustu vohamine vähendas liigirikkust. Viga märgati ja talumees kutsuti tagasi. Sellest õppetunnist on praeguseks õpitud kogu Euroopas, kuigi aeg-ajalt tuleb seda ikka meelde tuletada.
Puisniitude kõrval on selliseid heina- ja karjamaid, kus traditsiooniline majandamine elurikkust loob, rohkem. Näiteks leidub linnuliike, kelle säilimine sõltub otseselt karjamaal käivatest veistest. Kujutage ette lõokest, kes näeb kena rohelist välja, mis näib pesitsemiseks sobiv. Paraku ei jõua lind ühtki kurna välja haududa, sest vaevalt jõuab ta haudumisega poole peale, kui rohumaa niidetakse masinatega üle. Kui tuua lehmad laudast välja karjamaale sööma, siis mõni pesa tallatakse, kuid enamik kurnadest hautakse välja. Veel enam, lehmadega kaasas käivatest putukatest saab mõnus nokatäis lõokese järeltulevale põlvele.
Tõsi, lõoke ei ole elupaiga suhtes ülearu valiv ja seetõttu pole karjamaal käivad lehmad talle elutähtsad, kuigi lõokeste viimasel ajal langema kippuv arvukus peaks meid valvsaks tegema. Ent leidub ka selliseid liike, kelle säilimine sõltub otseselt karjamaal käivatest veistest. Eriti tähtsad on lindudele rannakarjamaad. Kõige ilmekam näide on pisike kurvitsaline niidurüdi, kellele sobivad elupaigaks rannakarjamaad, eriti veepiiriäärne ala, kus madal muru on ülekaalus. Selline kooslus kujuneb välja vaid püsiva karjatamise tulemusel. Pole liialdus väita, et kui Läänemere randadest peaksid kaduma viimased lehmad, kaoks siit ka see linnuke, kaoks ühe alamliigi terve Läänemere asurkond.
Esivanemate pärand
Kõik need asjaolud on selgunud 20. sajandil valdavalt pärast Teist maailmasõda. Taimekooslusi, mis on kujunenud püsiva loomade karjatamise ja heinavarumise tulemusel ning mille arengusse pole inimene muul viisil sekkunud, hakati nimetama poollooduslikeks. Uuemal ajal kasutusele võetud luulelisem nimi – pärandkooslused – märgibki, et need on meile maarahva põlvkondadepikkuse tööga pärandatud. Pärandkooslused on paljude liikide jaoks tähtsad, mõnele suisa elutähtsad paigad.
Poollooduslike koosluste hoid kujunes eelmise sajandi lõpus Euroopa looduskaitse lahutamatuks osaks. See avaldub selgelt ka Euroopa Liidu looduskaitse direktiivides.
Natura 2000 võrgustikus oleme kohustatud kaitsma paljude linnuliikide elupaiku, nende seas meile tuttavaid pärandkooslusi: rannaniite, loopealseid, aruniite, luhtasid, puisniite ja -karjamaid. Pärandkoosluste säilitamiseks ei piisa nende kaardile kandmisest. Neid tuleb kaitsta ka näiteks täisehitamise eest. Sellestki on vähe: vaja on jätkata või taastada neil aladel niitmine ja/või karjatamine koostöös talunikega, kellel on loomad, keda suvel karjamaale lasta ja kellele talveks heina varuda. Müts maha piimatalude ees, kes endiselt jätkavad loomade väljas karjatamist. Üksnes piimakarja abil ei ole siiski lootust pärandkooslusi säilitada – paljud loomad on aasta ringi kinni suurtes lautades. Hea, et leidub noori talunikke, kes on hakanud tegelema lihakarjaga. Lisaks lihaveistele kasvatatakse üsna palju ka lambaid ja hobuseid, eriti põlist Eesti tõugu hobust. Looduskaitsjate ja põllumeeste koostöö on vältimatu, samuti nende tegevuse rahaga toetamine. Kõige rohkem sõltubki pärandkoosluste tulevik neid säästvalt kasutavate talude tulevikust.
Otsustava tähtsusega on ka koolis antav haridus. Kas õpetajad ikka märkavad lastele selgitada, et klassiekskursioonil nähtud kaunis puisniit või kadakane karjamaa püsib sellisena vaid taluniku töö tulemusel?
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
