Suured muutused on riskantsed
Õpetajate palga tõstmiseks väärilisele tasemele tuleb muuta riigieelarve kujundamise põhimõtteid, kinnitas majandusteadlane Heido Vitsur nädal tagasi haridusfoorumil. Heido Vitsuri sõnul tegeleme liiga paljude asjadega ja paraku on häda selles, et me ei julge ega taha prioriteete kehtestada ega tunnista ühtlasi, et prioriteetide seadmine on ka väga riskantne.
Lõhet ei ületa ka viie aastaga
Näiteks nii tõsine prioriteet, nagu seda on õpetajate palga viimine samasse proportsiooni keskmise palgaga kui arenenud riikides, nõuab mitte ainult otsustamist, vaid ka selle otsuse järgimist pika aja jooksul. Seda palgalõhet, mis on Eesti keskmise palga ja õpetaja keskmise palga vahel, ei ületa ühe päeva ega ka mitte viie aastaga, see on pikem protsess. Palgalõhe ületamisest on praegu isegi natuke kohatu rääkida, tõdes Vitsur, meenutades autoriteetseid arvamusi, et Euroopa oma kokkuhoiuprogrammiga määrab ennast enesetapule.
Praeguses majanduspoliitikas pole näha seda võimalust, kuidas väljakäidud lubaduste lunastamiseks raha leida. Vitsuri sõnul tuleb arvestada ka tõsiasja, et Eesti õpetajate palgatase on juba viimased kuus-seitse aastat olnud samasugune kui praegu. Neil aastatel, mil Eestis oli majanduskasv üle kümne protsendi ja brutopalk kasvas ühel aastal 22%, ei leidunud meie riigis ressurssi, tahet ega arusaama, et kasutada osa sellest rahast palgaproportsioonide muutmiseks. See on loomulik, alalhoidlik eestlane lihtsalt teab, et suured muutused on riskantsed. Sest muudatuste eest peab vastutama.
Kellest eeskuju võtta?
Heido Vitsuri järgi sõltub Eesti õpetajate palgaküsimus eelkõige siiski sellest arusaamisest, kui olulist rolli õpetaja ühiskonnas omab ja kui oluline stiimul on selle juures raha. Euroopas ei ole tema sõnul ühtegi jõukat riiki, kus õpetaja palk oleks madalam kui panga laenuosakonna töötajal, välja arvatud Ida-Euroopa riigid. Kuid see seos ei pea olema üks-ühene. Palju sõltub kultuuritraditsioonidest. Väikese palgaga õpetajad võivad ka väga hästi õpetada, ja õpetavadki. Mõnel pool aga peetakse siiski lubamatuks maksta õpetajale – inimesele, kes hoolitseb uue põlvkonna vaimse tervise ja tuleviku eest – vähem palka kui santehnikule. Lihtsalt leitakse, et see ei tule üldse kõne alla.
Ameerika haridussüsteemi pole mõttekas eeskujuks võtta ega Euroopa omaga võrrelda. Ameerika on olnud kõige avatum maa, sinna on tulnud algusest peale noort, energilist ja võimekat rahvast. Eeskuju tasub võtta Euroopa riikidest ja ka Aasiast, sedastas Vitsur. Kui aga meie inimesed käisid Jaapanis uurimas sealset hariduskorraldust, saadi teada, et Jaapan peab enda eeskujuks Soomet. Soome haridussüsteemi ja -korraldust loetakse maailmas üheks paremaks, ja mitte ilmaasjata. Kui suhteliselt vaene, mõne miljoni inimesega riik, olles sunnitud Venemaale kontributsiooni maksma, suutis üles ehitada maailma suhteliselt teadusmahukaima ja aktiivsema majanduse ning Euroopa ühe rikkama ühiskonna, siis tema nii ühiskonna- kui ka eriti haridusteaduskorraldusest tasub õppida ning ka on, mida õppida. Soome erineb paljudest teistest maadest sellegi poolest, et kui nad midagi teevad, teevad nad seda järjekindlalt ega jäta alustatut pooleli.
Keskmise sissetuleku lõks
Heido Vitsur ei usu, et olemasoleva raha hulga juures suudaksime Eestis nii ulatuslikku riigieelarvestruktuuri ümberjaotust teha, vähemalt lähiaastatel mitte, et leida raha õpetajate palkade korrigeerimiseks. Teha saab vahest hädavajalikke korrektuure. Eesti majandus tuleb tuua välja sellest n-ö keskmise sissetuleku lõksust. Kui vaadata Eesti tipp-palgamaksjate rida, siis tootvatest ettevõtetest, mitte advokaadibüroodest, on Skype ainuke, kes maksab keskeltläbi Luksemburgi tasemel palka.
Pole muud võimalust kui luua tingimused ja minna üle kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Peab vaatama oma ülikoolide poole, aga nagu ülikoolid on kokku arvutanud, 70% teadusrahast on läinud betooni, mitte teadusesse ja arengusse. Ja kui koolidest rääkida, siis ei kulutata Eestis protsentuaalselt haridusele vähem kui paljudes teistes riikides, see proportsioon SKT-sse on enam-vähem sama, aga erinev on kulutuste struktuur. Kui näiteks küte on sama kallis kui Soomes, ja paraku ta seda on, ning kui meil on hooned soojustamata, läheb loomulikult rohkem raha külmade hoonete kütmiseks. Mis aga ei õigusta majandusteadlase Heido Vitsuri väitel õpetajate madalat palgataset.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
