Silver Meikar: Eesti poliitikud peaksid jalgpalli EMil Ukrainas hoiduma poliitpropaganda üritustel osalemisest
Saksamaal ja mitmetes teistes Euroopa riikides arutatakse kas ja kuidas 8. juunil algavat EMi poliitilistel põhjustel või julgeolekukaalutlustel boikoteerida. Põhjust ju nagu oleks –olgu selleks Ukraina võimu vähikäigud demokraatlikes reformides või siis Dnipropetrovskis27. aprillil toimunud pommirünnakud.
Dnipropetrovski pommiplahvatuse osas saab täna vaid kinnitada, et viga sai ligi kolmkümmend inimest, kellest kakskümmend on siiani haiglaravil. Ukraina võimud on nimetanud toimunut terrorirünnakuks, mille eesmärgiks oli destabiliseerida riiki.
Kes ja millisel eesmärgil nelja lõhkeseadeldise abil süütuid inimesi ründas, on jätkuvalt ebaselge. Spekuleeritakse mitme variandi vahel. Esiteks on võimalik, et tegemist oli kriminaalide omavahelise arveteklaarimisega või siis sooviti pommiplahvatustest tingitud segaduse ajal toime panna mingi muu kuritegu. Samuti on otsitud võimalikku seost Tšernobõli tuumakatastroofi aastapäevaga või radikaalse opositsiooni kättemaksuaktsiooniga.
Mõned analüütikud peavad tõenäoliseks, et vigastusterohked pommiplahvatused korraldas president Viktor Janukovitši juhitud režiim eesmärgiga legitimiseerida karmima korra sisse viimine ja opositsiooni suurem tagakiusamine enne novembris toimuvaid parlamendivalimisi. Eks sellise seisukoha tekkimisele aitab kaasa ka üldine arvamus, et naaberriigis Valgevenes aasta tagasi toimunud metrooplahvatuse tegelikud korraldajad ei olnud mitte hukatud kaks noormeest, vaid pigem president Aljaksandr Lukašenka käsku täitnud julgeolekustruktuurid.
Ajakirjandusvabaduse piiramine
Juba see, et mitmed analüütikud peavad võimalikuks võimude seost terrorirünnakutega, heidab varju demokraatia olukorrale Ukrainas. Inimõiguste olukorra halvenemise osas võib tuua palju näiteid, alates poliitilistest kohtuprotsessidest, lõpetades ajakirjandusvabaduse piiramisega.
Endise peaministri ja populaarseima opositsioonipoliitiku Julija Tõmošenko kahtlane süüdimõistmine ning võimalik peksmine vanglas on peamisteks põhjusteks, miks mitmed Euroopa poliitilised liidrid on juba teatanud, et nad ei kavatse Ukrainas toimuvatel jalgpallimängudel osaleda. Arutelud jalgpalli EMi finaalturniiri boikoteerimiseks koguvad järjest tuure.
Võttes eelduseks, et pommirünnaku korraldasid kriminaalid või äärmuslased, ei saa terrorirünnak olla põhjuseks jalgpalli EMi finaalturniiril osalemisest hoidumiseks. Pigem vastupidi - ükski riik pole täielikult kaitstud terroristide eest ning nende jõhkrate tegude pärast riigi ja seal elava rahva karistamine annaks võidu süütuid inimesi haavanud kurjategijatele.
Märksa keerulisem on küsimus, kuidas tuleks Janukovitši režiimile selgelt mõista anda, et Euroopa tema demokraatia vastase poliitikaga ei nõustu. Täielik mängude boikoteerimine pole aga samuti mõeldav, sest sellisel juhul oleks Euroopa riikidel moraalne kohustus boikoteerida ka taliolümpiat Sotšis ning tagantjärgi vabandada Pekingi Olümpiamängudel osalemise pärast.
Küll aga võiks kaaluda seda ettepanekut, mille tegin ka 2008. aasta Pekingi spordipeo eel. Nimelt võiksime võtta eeskuju Saksamaa poliitikutest ja kokku leppida, et ükski Eesti poliitik ei osale jalgpallivõistluste kattevarjus toimuvatel poliitpropaganda üritustel – näiteks avatseremoonial ja vastuvõttudel. Jalgpalli Ukrainasse vaatama minna on hea mõte, kuid Janukovitši propagandaüritustel ebademokraatlikule režiimile plaksutamine mitte.
