Lugeja: neli kuud abielu ja naine muutus täielikuks fuuriaks!
Uks lendas pauguga mu seljataga kinni. Sellest on möödas täpselt aasta. Sel hetkel ma tõesti peaaegu vihkasin teda, ta suutis mu nii endast välja viia. Olime olnud abielus umbes neli aastat, millest esimesed kaks olid nagu paradiis, kolmas oli rahulik ja chill ning neljas hakkas ära keerama. Õieti, mu naine keeras ära, temast sai täielik fuuria.
Näib, nagu mõne naise elueesmärk on mehe elu ja närvid tuksi keerata. Meil oli küll arvukalt tülisid, mis sõid mõnuga mu närve. Kõige hullem oli see, et asi läks hullemaks. Ta on väga ilus naine ja tegelikult ma ei oleks tahtnud lahutada temast, kuid ma ei näinud ühtegi väljapääsu. Lõpuks oli tema see, kes tahtis lahutust. Teda häiris minus kõik: ta tõmbus kerra juba siis, kui uksest sisse astusin. Ma ei pidanud selleks isegi midagi tegema, et ta näägutama hakkaks.
Kuigi mul oli kahju, siis mõtlesin, et ega naised ilmast otsa pole lõppenud, leian mõne teise, kes oskab mind hinnata ja austada ning on toetav. Minu naine oli tõesti superkena ja samal ajal ka üsna silmapaistev oma töös. Ta ei vajanud mind, näis. Ta oli rahaliselt iseseisev, suhtlev ja väga enesekindel. Mina olin ka ja sellepärast tunduski, et kaks domineerivat inimest ühe katuse alla ei mahu.
Pärast järjekordset tüli, mis tundus, et jääb meie abielu viimaseks, põrutasin ukse kinni ja leidsin end vihaselt mööda tänavat rühkimas. Kuhu minna? Mul ei olnud armukesi, kellelt lohutust otsida, selle jaoks oli mul viimasel ajal olnud arvuti, kuid see jäi koju. Sõbra juurde? Nii nõrk ma ei ole ju, et kurtma minna. Siiski, kuhugi baari üksi istuma minna polnud mul tuju, seega valisin semu numbri. Ta oli nõus kokku saama, niisama, nagu selgitasin. Siiski rääkisin talle oma hinge tühjaks, aga kahjuks muutis see kõik olukorra hullemaks.
Ta, raisk, ei olnud sugugi mõistev. Talle ei jõudnud kohale, et meie abieluga on lõpp, soovitas nõustajaid ja veel tuhandet asja, mida ma ei mäleta, sest olin nii ärritunud. See oli kohutav aeg, tahtsin, et see kõik kiiremini läbi saaks. Aga läks ainult hullemaks.
Selle asemel, et kõik kiirelt lõpetada, andsin rumalalt lubaduse püüda oma abielu päästa. See tundus kõige rumalam otsus üldse. Kõiges oli süüdi mu vend. Me ei suhelnud tookord palju, sest tema elu oli hoopis teistsugune, tal olid teised huvid ja me ei suutnud väga teineteist mõista. Vähemalt mina ei mõistnud teda. Raske olukord mu abielus aga kuidagi lähendas meid. Ja, pagan, tema oli ju kogenud oma 7 aasta abieluga, elus nii mõndagi näinud ja raskusi ületanud, nagu ta väitis. Seda soovitas ta mullegi: nimelt see kriis üle elada.
Ausalt öeldes mul polnud mingit tahtmist, kuid ma võlgnesin oma vennale nii mõndagi, seega mul peaaegu ei jäänud muud üle. "Oled olnud 4 aastat abielus," ütles ta, "seda ei saa lihtsalt päeva pealt lõpetada, võta vähemalt järelemõtlemisaeg." Mida veel! Lisaks sellele palus ta paari kuu jooksul, mis pidi olema piisav aeg järelemõtlemiseks, muuta teatud asju minu käitumises. Oi sa vasikas, kui närvi see mind ajas, et mina peaks midagi muutma. Aga kuna olin nii kindel, et asi ei olegi minus, siis olin kiusuga pooleks nõus. "Ma tõestan sulle," ütlesin talle, "et see ei muuda mitte kõige vähematki. Me abielul on lõpp!"
See oli nii raske! Ma kahetsesin kohutavalt, et selle lubaduse andsin. Esiteks pidin olema mõistev, kui naine näägutab ja mitte talle vihaselt vastu nähvama. Ma vähemalt lootsin, et see parandab midagi, vend lubas, et tema nõuanded päästavad mu abielu. Aga asi läks hullemaks. Nüüd sain sugeda sellepärast, miks ma midagi ei vasta ja kas ma ignoreerin. Seejärel pidin püüdma öelda midagi positiivset oma naisele. Ausaltöeldes ma ei olnud seda tõesti ammu teinud. Oli ju selge, et ta on ilus jne, milleks seda korrata, ta teadis seda ise ka väga hästi. Pealegi sel polnud mingit mõju ka nüüd.
Ühesõnaga, et pikk jutt lühikeseks teha, siis esimene kuu aega oli üks suur eneseületus ja oma uhkuse mahasurumine. On täiesti uskumatu, et ma sellise alandusega kaasa läksin. Igatahes oli see kõik pigem venna pärast, sest ma ei tundnud oma naise vastu enam midagi. Tema näägutamine oli muutnud ta mulle vastumeelseks. Kuu aja pärast tuli murdumine: murdusin mina.
Kuigi olin teinud kõik, mida suutsin (okei, mõningate libastumistega), olin hakanud ise koristama, isegi naise järelt, püüdnud hoolitseda tema soovide eest, üritanud teda kuulata jne, siis ta oli külm nagu jää ja ehkki vahepeal tundus, et ta hakkab sulama, siis üsna pea muutus ta jäiseks tagasi ja ütles, et tahab siiski lahutust. Ta isegi kahtlustas mind, et ma teen seda kõike isekastest motiividest (mida ma tegelikult ju tegingi), ja ütles, et see ei lähe mul läbi. Tema ja ta sõbannad, kes pidevalt ta ümber lipitsesid ja mind tigedate pilkudega vahtisid, tegid mu elu võimatuks.
Lõpuks olin ma teinud talle ise õhtusöögi ja ta isegi ei maitsnud, ütles, et on söönud. Ma olin tulivihane nii tema, enda kui oma venna peale. Mida põrgut? Mulle igatahes aitas! Kuid mu vend, sunnik, ei lasknud mul lõpetada. Ütles, et kaks kuud pole veel möödas, et oodaku ja kannatagu ma veel. Ma imestan siiamaani, kuidas ma teda kuulasin, aga ilmselt mingi väiek auahnus oli minus ka, et kui olen juba nii palju vaeva näinud, siis ei tohiks pooleli jätta.
Otsustasin, et isegi kui see ei aita, siis igatahes kasvatab see mu iseloomu ja pärast kaht kuud olen 120% kindel, et asi pole minus.
Siiski tegin pausi. Olin nii väsinud. Kolisin mõneks ajaks venna juurde. Murdumine, mida oli põhjustanud mu naise jäine käitumine, oli mind sisemiselt puudutanud. Võtsin aja maha, kogusin ennast, kuni tundsin, et ma ei vihka enam teda. Olin valmis rahumeelselt lahutama ja oma eluga edasi minema. Vähehaaval tuli minusse rahu, mõtlesin nii paljud asjad enda jaoks selgeks.
Sel ajal toimus veel mitmeid asju. Rääkisin tunde oma venna ja vennanaisega, mis aitas mul mõista, et inimesed tajuvad armastust erinevalt. Aimasin, miks naine nii tõre oli mõnikord. Otsustasin lõpetada naudinguhetked oma arvuti seltsis ning teha mõned korrektuurid. Kuigi ma olin sisemiselt muutunud, siis oli see üks raskemaid võitlusi selle aja jooksul üldse.
Kolisin koju tagasi ja püüdsin elada oma uue arusaamise järele. Elasime nagu kaks võõrast inimest: tema tegi omas asju, mina omi. Ainus muutus oli, et me ei kakelnud enam ja mina tegin suure osa kodutöödest nüüd ise. Ehkki see näis talle meeldivat, jäi ta endiselt kaugeks. Peagi sain teada ka miks: tal oli keegi teine.
Ma olin täiesti löödud. Minul ei olnud tema kõrval olnud ühtegi teist suhet, aga minule oli tekkinud konkurent. Rääkisin sellest vennale ja esimest korda selle aja jooksul oli ka tema täiesti nõutu. Kuigi paar nädalat enne seda olin valmis olnud lahutama rahumeelselt, siis enam see nii lihtne ei olnud. Kaks kuud oli möödas, mul ei olnud ka venna ees enam kohustusi. Ent viimased nädalad uuesti kodus elades olid minus ärganud uuesti kõik tunded, mis olid enne abiellumist.
Kuna mul ei olnud enam oma "meelelahutust" ega midagi, mis mõtted mujale viis, oli mul rahulikult aega oma naist jälgida ja teda uuesti tundma õppida. Ehkki me rääkisime tol ajal vähe, sain aru, kui oluline ta mulle on ja kui õige naine ta minu jaoks on. Ta oli siiski minu naine, ta meeldis mulle, ja nüüd, kus me enam ei tülitsenud, näis õnn olevat taas käeulatuses. Pealegi olin ma muutunud ja arvasin oskavat oma suhet hoida, olin kindel, et kõik läheks edaspidi paremini, kui ta mind uuesti usaldama hakkaks.
Seda usaldust aga ei tulnud. Ehkki ta oli inimlikult soe, siis seda sädet minu suhtes tal enam polnud, ta rääkis endiselt lahutusest ja sellest, mis hiljem saab. Kui ütlesin, et jätan korteri talle, kukkus ta näost ära. Ma ei näinud teda pärast seda mitu päeva. Arvasin, et ta on teise mehega ja hakkasin ka ise asju kokku pakkima.
Kahe päeva pärast istusin oma toas ja kirjutasin talle kirja. Saatsin talle sõnumi, et kolin välja ja et jätsin talle kirja. Tõmbasin veel mõttes otsi kokku enne lahkumist, kui ta tuli koju. Ütlesin talle tervituseks mõned sõnad ja vabandasin, et olin jäänud pikemaks, kuna ei raatsinud veel nii ruttu lahkuda.
Ta oli harukordselt ilus. Mõtlesin, kas öelda seda talle või mitte. Oleksin tahtnud, kuid see ei tundunud enam sobiv. Ta oli tegelikult alati ilus, kuid tookord oli ta end justkui eriliselt sättinud. Arvasin, et ta läheb välja minu tundmatu konkurendiga ja oli tulnud kodust midagi võtma. "Oota!" ütles ta mulle. me istusime köögi laua taha ja rääkisime. Üle pika aja. Ma isegi ei mäleta, kui kaua, kuid väljas hakkas juba pimedaks minema, kui meie ikka rääkisime. Ta oli olnud oma õe juures need paar päeva. Järele mõtlemas, nagu ta ütles. Sain teada et minu teod ei olnud ükski teda külmaks jätnud, esimesest päevast peale. Ta oli tähele pannud isegi seda, kui jätsin vandumata või vastu karjumata. "Lihtsalt ma olin otsustanud," ütles ta, "ja mul oli Paul." Paul on ta töökaaslane, nad olid lähedaseks saanud sel ajal, kui meil kodus tülid olid ja sel hetkel, kui mu naine lahutada otsustas, tegi ta valiku Pauli kasuks.
"Sa tegid selle kõik minu jaoks nii raskeks," ohkas ta. Ja tema pooleldi nukrat ja pooleldi rõõmsat nägu nähes mu süda ometi juubeldas, nagu võidurõõmus. Ma ei saanudki tookord päris täpselt teada, mis Pauliga juhtus, ta ei tahtnud sellest rääkida. Ega see mind väga huvitanudki. "Sa oled väga hea mees," ütles ta mulle tõsiselt silma vaadates ja lisas minu hämmelduseks: "Mis sa arvad, kas meil on veel võimalust?" Mu süda oli rõõmust lakke hüppamas, kuid ma vaatasin talle vaid naervate silmadega otsa. "Mul oli nii raske uskuda, et su teod on siirad. Kolm aastat olid sa käitunud vastupidi, ma ei uskunud, et sa võiksid üleöö muutuda. Arvasin, et selle taga on mingi nõks," lisas ta.
"Kui sa tookord õhtusöögi tegid, siis nutsin terve õhtu oma toas. Olin just Pauliga väljas söömas käinud ja meil oli väga tore. Ma veensin ennast, et teed seda tagamõttega. Sama arvas ka mu õde. Ta ütles, et sa tahad lihtsalt lahutusega mu kõigest ilma jätta. Tol õhtul aga oli raske oma südant vaigistada. Ma ei teadnud, mida mõelda," rääkis ta tõsiselt.
Sain teada, et kõik muutus, kui ma tagasi koju kolisin. Ta arvas, et ma enam ei tule ja et ma andsin alla. Nii see tegelikult oli: ma tahtsingi alla anda, kuid siis toimus muutus ja ma jätkasin siiski. Tema aga oli hakanud arvama, et ei väärigi mind enam, sest ma olin nii muutunud. Ta nägi, et olen nii rahulikuks muutunud ja kahtlustas, et ehk on mul keegi teine. Et korteri talle tahtsin jätta, seda ei suutnud ta uskuda. Ta oli nuttes õe juurde jooksnud ja kolm päeva mõelnud, mida edasi teha. Siis oli ka Pauliga kõik soiku jäänud.
Minu vend oli temaga ühendust võtnud ja uurinud, mis plaanid tal on, uurinud ka teise mehe kohta. Kui mu vend ütles, et armastan teda endiselt ja mul pole kedagi teist, oli ta lihtsalt kõne katkestanud. Ta ei selgitanudki mulle, miks, vaatas vaid oma naervate silmadega otsa. Igatahes ta oli end üles löönud ja tuli koju.
Kui me abiellusime, oli mul on päris hea meel. Ta oli naine, kelle üle võis uhkust tunda, arvasin. Ta oli ilus ja koduhoidev, asjalik, tore, temas olid kõik head omadused. Teda kaotada oli lihtne, nagu selgus. Kuid teda tagasi võita: see oli kirjeldamatu. Ma ei oleks uskunud, et see juhtub või et see üldse sõltub minust. Kuigi esimesed kuu aega pärast lahutamisotsust oli mu elu täielik põrgu ja ma ei suutnud uskuda, et end nii palju alandan, siis see võidurõõm, mida hiljem tundsin, oleks olnud väärt veel palju rohkemat. Seda sain muidugi alles hiljem aru.
See kogemus on meid mõlemaid päris paris palju muutnud. Kui vahetult pärast abiellumist me ei tahtnud teineteisele midagi halba öelda, siis pärast uut algust on sellele tundele lisandunud nagu ettevaatlikkus, me mõlemad tunnetame, kui õrnad on lähisuhted ja milline mõju on nääklemisel. Eks me ikka jageleme ka, kuid me ei lase sel kunagi kurjaks muutuda, pigem on see selline sõbralik nöök. Sõbrad ka naeravad, et peaks ka äkki oma naise-mehega lahutust plaanima, kui see suhetele nii hästi mõjub.
Kuigi meil on kohe ka laps sündimas, on tunne, nagu oleksid ikka veel mesinädalad. Need kaks-kolm mu elu kõige raskemat kuud õpetasid mulle, et mees saab nii palju mõjutada seda, milline on ta suhe ja kui pühendunud ja särav on ta naine. Kuigi see nõuab pidevalt tähelepanelikkust, loobumist teatud asjadest ning järjekindlat teadlikku hoolt ja vaevanägemist, on see igal juhul seda väärt.
