Prantsuse tänased presidendivalimised on esimene selge usaldushääletus kriisiaegse Euroopa majanduslikele ja võimukorralduslikele poliitikatele. Kogu kampaaniat ilmestas selge vastandumine “Brüsseli ja selle jäikuse” osas - praegune president Sarkozy toetas senise poliitilise joone jätkumist ning Prantsusmaa “amerikaniseerumist” (nii nagu eurooplased Ameerikast aru saavad), tsentristlik Bayrou nõudis natukene vaiksemalt tehnokraatiat ja “Euroopa Ühendriike” ning Hollande, Mélenchon ja Le Pen pildusid karme kriitikanooli.

Nicolas Sarkozy programm kinnitab vajadust jätkata senisel kursil - lõpetada 35-tunnine töönädal, saavutada eelarvetasakaal 2016. aastaks ja vältida avalike kulutuste kasvu. Valijad kirtsutavad natuke nina, sest see poliitika ei ole Prantsusmaale toonud majanduskasvu, vaid reitingulanguse. Nii mõjub ka välja käidud rahvusvahelise finantsmaksu idee ühiskonna- ja majandusarengu toetuseks lihtsalt suitsukattena.

Võib-olla püüdis Sarkozy just sellelt tähelepanu eemale juhtimiseks näidata ennast euroskeptikuna ühes teises teemas, piiripoliitikas, lubades immigratsiooni poole võrra vähendada ja Schengenist välja astuda, kui EL oma üldist poliitikat immigratsiooni osas ei karmista.

Peamine konkurent Hollande

Sarkozy peamine konkurent, sotsialist François Hollande kasutas senise valitsuse ebaõnnestumisi loomulikult ära ning kohati õelaltki rõhutab ta vajadust vaadata üle senine majanduspoliitika. Hollande eelistaks Euroopa keskpanga rolli suurendamist ning paneks Euroopa fiskaalleppe uuesti arutelulauale.

Kui aga lähemalt uurida, pole tema ettepanekud Sarkozy omadest sugugi nii radikaalselt erinevad, kui välja arvata ehk lähenemine immigratsioonile. Ka Hollande seab eesmärgiks eelarvetasakaalu, erinevus on ainult maksudes, mida selle saavutamiseks tahetakse kehtestada. Hollande pooldab peale Tobini maksu (finantstehingute maks, nimetatud ökonomist James Tobini järgi) ka väga kõrgeid maksumäärasid ülisuurtele sissetulekutele (näiteks 45% maksumäär neile, kes teenivad üle 150,000 € aastas) ning avalike kompaniide juhtide ülempalga kehtestamist.

Sarkozy liberalistlikku poliitikat aktsenteerivad ka tsentristlik-tehnokraatlik François Bayrou ning paremradikaalne Marine Le Pen. Hollande'i vasakpoolsuse lihvib aga eriti teravaks Kuuendat Vabariiki nõudev valimiste suurüllataja Jean-Luc Mélenchon.

Tsentristlik-tehnokraatlik Bayrou (kes on eeskujuna nimetanud Itaalia peaminister Montit) majanduspoliitika erineb eelnimetatute omast minimaalselt, kuid teda eristab strateegiline meetod: kriisist väljumise tagatiseks peab ta EL suuremat integratsiooni ja poliitilise juhtimise suurendamist.

Radikaalide ideoloogiline tööriistakast

Seesugust visiooni peab Prantsusmaale üliohtlikuks aga Marine Le Pen, kelle ideoloogilisse tööriistakasti kuuluvad eurost loobumine, Schengenist väljaastumine, legaalsete immigrantide arvu vähendamine 95% võrra, “töökohad-tagasi-Prantsusmaale”-industrialiseerimine, aga ka sotsiaalmaksude vähendamine (puuduolev raha tuleks importkaupade maksust). Samas, senistest arvamusküsitlustest osutub, et Marine Le Pen ei ole suutnud tugevalt hääli juurde tuua vaatamata tõusvale rahulolematusele valitsuse suhtes ja juba seitsmekümnendate algusest saadik eksisteerivale Front National'ile (Prantsumaa rahvuslik-parempoolne erakond). Võib-olla ongi kõik Prantsuse paremradikaalid juba mobiliseeritud?

Selle valimisvõitluse ootamatuimaks suuruseks on aga hoopis vasakradikaal, Parti de Gauche kandidaat Mélenchon, kes on suutnud seni fragmentaarse ja poliitiliselt väikese mõjujõuga sotsialistidest vasakule jääva poliitmaastiku ühendada ning tuua väljakutele massiliselt inimesi, kes on pikalt valimistest kõrvale hoidnud.

Kampaanias vastandus ta peale Sarkozy ka Hollande'le, nõudes küll analoogseid poliitikaid, aga radikaalsemal moel: 20-kordse keskmise palga ülempalgaks muutmine kogu majanduses. Lisaks nõudis vasakradikaal Mélenchon mitte pelgalt Euroopa fiskaalleppe “ülevaatamist”, vaid sellest loobumist ja “noortele uute pidevate töökohtade loomise” asemel eelistas ta hoopis ajutiste töölepingute arvu minimeerimist (suurtes ettevõtetes maksimaalselt 5%, keskmistes 10%), lisaks veel 35-tunnise töönädala kaitse, amnestia immigrantidele jne.

Hollande kui “Prantsuse Obama”

Le Peni rünnates ei valinud vasakradikaal Mélenchon “kosmopoliitsust” vaid teistlaadi “prantslaslikkuse”, rõhudes Prantsusmaa kui Euroopa väärtuste rajaja ning Suure Prantsuse Revolutsiooni identiteedile ja nõudes Kuuendat Vabariiki, mis oleks (taas) eeskujuks kogu Euroopale.

Viimastel päevadel valmistas Mélenchon oma valijatele aga pettumuse, viidates, justkui tal polekski plaanis võita: “Teises voorus toetavad minu valijad Hollande'i.” Nii jääb kogu Mélenchon'i programmi tõsiseltvõetavus küsitavaks ja mõned peavadki seda lihtsalt eelmänguks järgmiste kohalike valimiste jaoks.

Seega on tänase päeva kõige huvitavamaks numbriks nelja Sarkozyle vastanduva kandidaadi häälte arv kokku, sest see näitab näitab rahulolematust praeguste suundumustega ning ennustab, kui suuri muudatusi on oodata isegi siis, kui Sarkozy võidab.

Hollande'i võit võib aga lõpetada “Merkozy” plaanide elluviimise ja tuua tagasi keskendumise heaoluriigi saavutamisele. Ent pole ka välistatud, et temast saab “Prantsuse Obama”, kuid seda mitte uue tegija mõttes, vaid poliitikuna, kes pärast kampaania ajal öeldud karme sõnu petab oma valijate ootusi.