Pärast sotside peadpööritavat tõusu Eesti populaarsemaks parteiks, tabas meediat ja poliitsfääri peaaegu et hüsteeriline arutelu sotside planeeritavast “jõhkrast maksutõusust”. Reaalsuses ei ole sotside senised mõtted maksudest sugugi radikaalsed, veel vähem on nad jõhkrad ning tõenäoliselt vajab Eesti palju kaugemale ulatuvaid muutusi maksusüsteemis.

Samal ajal sotside maksudebatiga avaldas Rahandusministeerium kevadise majandusprognoosi, milles seisab, et riigieelarve kasvab järgneva viie aasta (2012-2016) jooksul kokku vaid 8%, samas nähakse ette tarbijahinna kasvu igal aastal 3% ümber. Tänasega võrreldes ei tule riigile kuni 2016. aastani sisuliselt mingit raha juurde. Ja kui Eestis ei oleks mingeid olulisi sotsiaalmajanduslikke probleeme, siis ei olekski sellest suurt midagi.

Peamine põhjus, miks riigieelarve sisuliselt ei kasva, lasub prognoosi kohaselt üha vähenevas Euroopa Liidu abis: struktuurivahendite osa eelarves langeb ligi 20% juurest 10% juurde 2016. aastal (kui palju ja mille jaoks peale seda Eestil Euroopa Liidu toetusraha on, selgub lähiaastatel).

Eksport ei aita

Kui me eeldame, et murelikud ajad Euroopas jätkuvad – ja see on tõepoolest väga tõenäoline – siis Eesti majandus ja riigieelarve ei saa olulist tuge ka ekspordist. See tähendab, et lisavahendid riigieelarvesse saavad tulla ainult sisemiste ressursside paremast kasutamisest.

Maksud on üks, kuid väga oluline võimalus olemasolevaid ressursse paremini kasutada (muud võimalused on ettevõtluse toetusmeetmed, mida teostab EAS või erinevad keskkonna-, tervishoiu-, tööohutuse alased ja muud regulatsioonid).

Kui täna saab Eesti maksusüsteemi eeliseks pidada selle lihtsust ja läbipaistvust (eriti üksikisiku tulumaksu seiskohalt), siis teisalt on ilmselt paratamatu ka see, et majanduse ja ühiskonna arenedes tekib vajadus mõned põhimõtted üle vaadata. Seda on väljendanud üha sagedamini ka mitmed mõjukad ettevõtjad.

Kõige enam torkavad Eesti maksusüsteemis silma kolm probleemi: esiteks on Eesti maksusüsteem regressiivne (vaene inimene maksab suurema osa oma teenistusest maksudeks ja mitte ainult tulumaksu, vaid ka aktsiiside ja käibemaksu kaudu); teiseks on töökohtade loomine kallis, kuna võrdlemisi kõrget sotsiaalmaksu maksab just tööandja; ja kolmandaks eelistab tänane süsteem kapitaliinvesteeringuid inimkapitali arendamisele (läbi ettevõtluse reinvesteeritud tulu tulumaksuvabastuse).

Astmeline tulumaks

Sotside tänased seisukohad maksude osas üritavad laias laastus kõikide mainitud probleemidega tegeleda. Kõige selgemad on nende ettepanekud progressiivsete elementide sissetoomiseks Eesti maksusüsteemi, nagu mitmeastmeline tulumaks.

Sotsid pakuvad välja lisaastmena 26% tulumaksu sissetulekule, mis ületab 12 000 eurot aastas. Nende endi arvutuste kohaselt tähendaks see lisatulusid 30-40 miljoni euro ulatuses (kuigi siin on sotsid käinud välja ka teise numbri ja lisatulu võib ulatuda kuni 160 miljoni euroni).

Kindlasti oleks paljudele vähem teenivatele inimestele oluline ka astmelise tulumaksu kaudu antav signaal - kes rohkem teenivad, annavad ka rohkem ühiskonnale tagasi. Teatud mööndustega võib siin ära tuua ka sotside idee luksukaupade ehk luksusautode ja jahtide maksustamise (ka siin on aja jooksul erinevaid lisatulu numbreid läbi käinud). Samuti läheb siia alla sotside ettepanek dividendide maksustamisest sotsiaalmaksuga.

Nende maksude puhul ei ole riigi lisatulud tõenäoliselt väga märkimisväärsed, pigem on tegemist maksusüsteemi õiglasemaks muutmisega ning teatud tarbimisharjumuste maksustamisega (luksusautod).

Progressiivseid makse oleks võimalik veel teisigi sisse viia, näiteks pärandi ja kinnisvara maksustamine, samas neid valdkondi sotsid konkreetselt ei puuduta.

Investeeringud inimestesse

Sotside teine oluline ettepanek on käsitleda ettevõtluse investeeringuid inimestesse (töötajate haridus ja tervis) sarnaselt investeeringutega kapitali. Esimestele kehtib täna erisoodustusmaks. See ettepanek vähendaks mingil määral riigi maksutulu, samas hoiaks see ettevõtjaile raha kokku ning motiveeriks töötajatesse investeerima.

Lisaks on sotsid maininud võimalust taastada ettevõtetele tulumaks, meediast on läbi käinud 10% suurune maks juriidiliste isikute tulude maksustamisel (tooks väidetavalt lisatulu veidi enam kui 100 miljonit aastas). Ettevõtluse tulu maksustamine 10% tähendaks ikkagi Euroopa (ja maailma) ühte madalamat maksumäära.

Tegelikult ongi tähelepanuväärne see, et sotside senised ettepanekud maksusüsteemi muutmiseks on pigem tagasihoidlikud, olemasolevat korrigeerivad, mitte reformivad. Sven Mikseri toodud number, et sotside tänased ettepanekud (mida on tehtud riigieelarve menetlemisel) tooks tervikuna juurde 90-100 miljonit lisatulu, tähendanuks 2012. aastal riigitulude kasvu veidi enam kui 1% võrra.

Segadust on tekitanud sotside endi poolt viimase aasta jooksul välja käidud erinevad numbrid võimalikest maksumuutustest. Palju kära tekitas ka Sven Mikseri väide, et Eesti optimaalne maksukoormus võiks olla paar protsenti SKPst kõrgem, kui see täna on (mis tähendaks praegusest ligi 500 miljonit enam maksutulu). Samas kui arvestada, et ka see maksukoormuse tõus toimuks läbi sotside ülaltoodud ideede (peamiselt siis läbi progressiivsema üksikisiku tulumaksu ning ettevõtluses teenitud tulu maksustamise), siis tõenäoliselt ei avaldaks see olulist mõju keskmise palgasaaja tuludele (pidades silmas seda, et Eesti keskmine palk on alla 1000 euro kuus ja sotside astmeline tulumaks hakkaks kehtima just sellelt tasemelt).

Maksutõus ei võrdu masuga

Reformierakonna väide, et sotside maksutõus tooks kaasa keskmisele inimesele sama hullu taaga kui seda oli masu, on selgelt eksitav. Valitsuskoalitsioonil oleks tunduvalt nutikam minna kaasa mõne sotside ettepanekuga, selle asemel, et suhteliselt tagasihoidlikest ja samas mõistlikest ettepanekutest hüsteeriat kütta ja debatti vältida.

Ka valitsusel on raske eitada, et ühiskond ootab maksudebatti. Samas peaks sotsid oluliselt selgemini oma maksuideid kommunikeerima, seda enam, et suurem osa nende ideedest on suunatud ühiskonna õiglustunde ja sidususe parendamisele.

Eesti vajaks aga hoopis radikaalsemat debatti maksusüsteemi üle, sest sotside maksuettepanekud ei puuduta Eesti maksusüsteemi ühte peamist kitsaskohta: töökohtade loomise kallidust. Kõik Eesti parlamendierakonnad on ühel meelel, et riigitulusid kasvatavad kõige kiiremini ettevõtjaid, kes loovad uusi tooteid ja teenuseid ning paremaid ja ka kõrgema palgaga töökohti.

Kuna aga Euroopa vaevleb võlakriisis, on paratamatu, et töökohtade loomine peab tekkima Eesti enda ressursside paremast kasutamisest. See tähendab lihtsustatult seda, et Eesti maksusüsteem peaks ettevõtjaid eristama. Näiteks tasuks kaaluda ettevõtluse tulumaksu taastamise korral mitte maksustada tulumaksuga – ja miks mitte ka sotsiaalmaksuga – eksportivaid ja teadus-ja arendustegevusega tegelevaid ettevõtteid. Teine võimalus on maksusoodustused (ja ka riigi toetused) seostada tulemusnäitajatega, mida ettevõtted peavad saavutama (näiteks ekspordimahu või tootlikkuse kasvu osas).

Kõik töökohad on tähtsad, mõned aga loovad teistest rohkem väärtust ja seeläbi omakorda uusi töökohti. Ideaalis peaks Eesti maksusüsteem just taoliste töökohtade loomist toetama. Me peaksime vaidlema ja arutlema selle üle, kuidas taolist maksusüsteemi saavutada sellisel moel, et säilivad tänase süsteemi tugevused ja kõrvaldaksime selle puudused.

(Autor on TTÜ avaliku halduse instituudi direktor.)

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid