Hiljuti ilmus Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Seltsi aastaraamat. Lisaks paberlehtede analüüsimisele, võtavad mitmed ajakirjandusspetsid vaatluse alla ka ringhäälingu ja uurivad ajakirjanduse ajalugu. Raamatust võib leida ka „Võsareporteri“ analüüsi, mille on kirjutanud saate režissöör Endel Trooja ja mida siinkohal ka veidi lähemalt tutvustame.

Peeter Võsa on „Võsareporteri“ kohta öelnud järgmist: „Eesti populaarseim kultuuri-, kunsti- ja kirjandussaade, uuriva ajakirjanduse lipulaev! Või siis „Võsareporter“ ei ole ajakirjandus – see on puhas kirjandus!“ Režissöör Trooja toob siin sisse ka võrdluse Andrus Kivirähu kirjutistega Eesti Päevalehes, kus kirjanik loob üldistusi või taandusi, teeb järeldusi, mis on kohati meelevaldsed, aga vahel jälle iroonilised.

„Võsareporteri“ esimene saade valmis 2006. aasta alguses. „Tööpealkiri oli laenatud müütiliselt tegelaselt Jaak Leerilt Nelli Teatajast - „Pöörane Eesti“,“ kirjutab Trooja. Nagu Eestis kombeks, vormus saade eetris, kuid kolme kuuga jõuti enamvähem lõpliku formaadini. Parimail päevil tundis „Võsareporteri“ kaine reaalsusekäsitluse ja loomingulise fantaasia kompoti vastu huvi 300-350 000 vaatajat.

Julgus olla rumal ja küsida lollisti

Kuidas siis „Võsareporter“ töötab? Saatesse jõudmiseks „peab lool olema mingi tagurpidi kiiks või siis tõepoolest suur ühiskondlik mõju.“ Samas jõuavad ekraanile ikkagi „väikeste inimeste väikesed probleemid“, sest „tavaliste inimeste igapäevaelu ja mured-rõõmud on huvitavad ning väärivad näitamist“, kirjutab Trooja. Huumoriküllast lähenemist põhjendatakse aga suurema tähelepanuga, pealegi - „lõputut halamist ei jõua keegi ära kuulata“.

Mis saatejuhti puudutab, siis iseloomustab Peeter Võsa „teatud sorti nihilism ja autoriteetide puudumine, enesekindlus ikka ja alati, julgus olla rumal ja küsida lollisti, aga ikkagi kõik ära küsida.“ Samuti peab „Võsareporteri“ režissöör omaette väärtuseks Võsa välimust – olgu see milline tahes – ning seda, et saatejuht selle üle muret ei tunne.

Saate tegemise kohta kirjutab Trooja, et kui elu mõne üllatuse pakub, siis kaamerat kinni ei panda. Võsa kommentaarid tekivad „käigupealt improviseerides, ei küpseta neid lõputult ega lihvi toimetuses tundide kaupa mingit ühte lauset pealeloetava taustateksti tarvis.“ Teisisõnu – saade on elus ja valmib vastavalt ümbritsevale olukorrale.

Saates analüüsitakse maailma klišeede kaudu – Eesti vs välismaa, maa vs linn, rikkad vs vaesed. Kuigi primitiivne, püüab „Võsareporter“ alati esindada nõrgema poolt. Samas ei pruugi see viperusteta minna – vahel kaob ära allikas, teine kord võib juhtuda, et allikas on valetanud, ise oma olukorras süüdi või on asi hoopis kättemaksus.

Eriline suhe lihtsa rahvaga

Nelja aastaga oli saate vihjenumbrile helistatud 14 000 korda, ehk 3500 kõnet aastas, mis teeb iga saate kohta sadakond kõnet. „Lugudeks vormuvad neist sajast kolm. Siia tuleb lisada ka kirja ja meili teel saabuvad vihjed. (...) Et terake kulda leida, tuleb sellisest maagikuhilast läbi närida – ning enne võtteleminekut ei ole selle leidmine sugugi kindel,“ kirjutab Trooja.

Vahel läheb ka nii, et kui õiglus ja õigus koos ei käi, saadetakse isegi riigiasutustest Võsapetsi manu. Juhtub sedagi, et kui lugu ei saa teha, siis abi saab inimene saatemeeskonnalt ikka.

Ent Võsapetsi fenomen ei piirdu vaid oma saatega, leiab Trooja. Võtteplatsil kaamerasse esitatud teksti kasutamine on jõudnud ka „Pealtnägijasse“, „Võsareporterile“ sarnaseid teemasid katavad „Seitsmesed uudised“, konfliktseid osapooli vastandab tarbijakaitsesaade „Kaua võib!“ ja võsapetslik keelekasutus on jõudnud ka kirjutavasse pressi.

Saate režissöör lõpetab artikli tõdemusega, et Võsapetsile jääb midagi, milles teda keegi teine ületada ei suuda – „eriline suhe lihtsa rahvaga“. „Nad usaldavad teda, sest on üks nende seast. Satub kainerisse ja saab linna peal peksa nagu tavaline inimene. Ta ei aseta ennast seejuures kõrgemale, tunnistab olnut ja elab edasi. Seda vist hinnataksegi kõige rohkem.“