Villy Paimets: Kas naine olemine tähendab puuet, mis vajab eelistamist?
Paratamatult muudab liiga tulihingeline eestkõneleja ka kõik loogilised argumendid farsiks. Muidugi on arusaadav, et elu Maal on edasi arenenud (täna oleks ju mõeldamatu, et naistel pole ei valimis- ega tööl käimise õigust), seepärast on täiesti arusaadav ka naiste soov ühiskonnaelus rohkem kaasa lüüa. Kuid kas see peab tingimata tähendama kunstlike kvootide sisseseadmist? Kas naine olemine tähendab puuet, mis vajab eelistamist?
Kui nüüd kvootimiseks läheb, siis ma ei saa aru, miks peaks seda alustama ülemisest otsast, riigikogust ja ettevõtete nõukogudest? Mu meelest oleks palju võrdsem, kui võrdsust rakendataks eluratta kõigis kodarais. Olgu pealegi, sündimisel me seda kvooti ilmselt rakendada ei saa, tänapäeva maailmas tundub vastsündinuile kvoodi järgi eluõiguse andmine ebahumaanne. Kuid juba lasteaias saame kvoodid kasutusele võtta.
Minu tütar näiteks käib lasteaiarühmas, millest rõhuv enamus kuulub poistele! See on ju ebavõrdne! Saatkem poisid mujale või hankigem tüdrukuid juurde. Tõsi, väikevalla 400 hingega külakeses ei ole kumbki variant eriti mõistlik, kuid, nagu juba öeldud, tundub, et soolise võrdõiguslikkuse püha idee juures pole mõistlikkusele kohta.
Edasi, alg-, põhi- ja keskkool. Esimestes etappides on poisse jalaga segada, hiljem kuuluvad koolid juba plikadele, miks? Ülikoolist ei maksa rääkidagi, õppisin ise ühes ülikoolis kursusel, mille 70st tudengist oli poisse alla kümne! Jällegi, kuidas tagada võrdsus – kas ajame tüdrukud ära või hangime poisse juurde?
Võsa-Petsi kõrvale Võsa-Laine!
Edasi, sõjavägi. Miks meestele kohustuslik, võrdset kohtlemist ihkavaile naistele aga eritingimuste loomisel lubatav... pole ju võrdne? Ma tean, siinkohal hakatakse tavaliselt sünnitamisest rääkima. Aga naised on ka reeglina ilusamad, neil on G-punkt ning nad elavad kauem. Loodus. Ma ei usu, et seda kuidagi muuta saaks, ka Euroopa parlamendi tasemel mitte.
Seejärel jõuab inimene ikka, kus ta reeglina peab tööle minema. Miks on rekkajuhid, traktoristid, kaevurid, keevitajad, ehitajad ja paljud teised ametikohad valdavalt täidetud meestega, meditsiini-, haridus-, kaubandustöötajate omad valdavalt aga naistega. Miks on karjak mees, kuid lüpsja naine? (Iseküsimus muidugi, miks vaid emaseid veiseid lüpstakse, aga see on ilmselt tulevikuteema.)
Ühesõnaga, tehkem siis juba kõik võrdseks – igas asutuses olgu kõiki ametimehi-naisi võrdselt, tähtsamad ametikohad aga dubleeritud. Kultuuri vallas on muidugi asjad palju segasemad, kuigi Ibseni „Norat“ on lavastatud nii mees- kui ka naisrollist lähtuvalt, samuti Tšehhovi „Kolme õde“. Kohe kindlasti tuleb kiiremas korras korraldada konkurss, et leida Ott Leplandi kõrvale Bakuu Eurovisooni-lavale naissolist. Ja Võsa-Petsi kõrvale Võsa-Laine.
Lõpuks, kui need eelnevad tasandid on korralikult tööle hakanud, jõuame ka tippjuhtide-otsustajateni. Siingi tuleks lähtepunktiks võtta täielik võrdsus, kui juba siis juba, eksole. Kaks presidenti, kaks peaministrit, kaks autobaasi direktorit jne. Üks hea näide on meil muidugi juba varnast võtta – ajaleht Postimees on väga eesrindlik, neil on juba täna kaks peatoimetajat, üks mees, teine naine. Tõsi, mees on ametinimetuse järgi vastutav peatoimetaja ehk siis tähtsam, kuid hea algatus sellegipoolest. Ühesõnaga, tulevikus olgu ettevõtetes-asutustes iga tasandi juhte võrdselt. Visiitkaardile märgitagu siis lihtsalt CEO(M) ja CEO(W). Kui mõnel olulisel otsustamishetkel kipuvad hääled pooleks jagunema, kasutatagu lihtsat liisu heitmise meetodit.
Aga olgu, aitab. Sügaval sisimas loodan, et saite aru – mu jutt on iroonia. Aga veelgi sügavamal sisimas loodan, et ka soolist võrdõiguslikkust kuulutavate naiste jutt kubiseb irooniast. Sest vastasel juhul jääb lihtsalt mulje, et naised tahavad kvootide abil saada midagi säärast, mille saavutamise nimel peab tavaliselt palju vaeva nägema.
(Autor on kommunikatsioonibüroo Powerhouse konsultant, mees.)
