Õppetund kevadjooksult: kuidas iganenud tennistega "päss" mulle ära tegi
Enne jooksu tegin sooja – sörkisin ja võimlesin nagu ka teised jooksuhuvilised. Rahva hulgas jäi mulle silma üks vanem mees – kui paljud noored osalejad oleks mulle ea poolest lapseks sobinud, siis too „päss” oleks sobinud minu isaks. Hiljem protokollist vaatasin, et too spordimees on minust tõesti veerand sajandit vanem. See mees oli nagu mingist „vene ajast” välja ilmunud: tennised jalas, „lontis” põlvedega dressid, eriliselt krabisev tuulejope seljas ja siis see „tagasi kaheksakümnendatesse” suusamüts. Tema samm oli imelik taaruv-kõikuv ja mees ise ettepoole kühmus. Korraks arvasin, et akadeemik Endel Lippmaa on jooksma saabunud, aga ma eksisin.
Jooksu alguse osa, ütleme esimesed kilomeetrid, olid väga kiired. Jooksjaterivi oli veninud päris pikaks, pika kurvi keskel suutsin tuvastada, et minu taga on palju rohkem rahvast kui minu ees. See tegi meele heaks, sest õhus oli korralik resultaat ja hea koht lõpuprotokollis.
Äkki kuulen selja taga ähkimist, puhkimist, sammude „lipat-lopat” häält ning mis ma näen: seesama papi pressib minust mööda! Tennisetallad välkumas ja jalas lehvimas „sorok let sovetskava futbola” (nii kutsus mõni spordimees irooniliselt nõukogude ajal masstoodanguna tehtud suhteliselt ilmetuid pükse). See pilt oli nii naljakas, ajas muigama ja suunurgad tõmbusid ülespoole. Võtsin talle järgi, mõtlesin, et jooksen tema „tuules” mõned kilomeetrid ja kui vanamees ära väsib, siis lähen oma teed.
Hingamine muutus raskemaks, pulsikell hakkas ähvardavalt piiksuma ja suunurgad hakkasid vaikselt allapoole vajuma. Sain aru, et kui ma kohe tempot alla ei võta, „saan haamri” ja lõpuni tuleb lonkida või suisa käia (milline häbiots!). Finišisse jõudsin kuus-seitse minutit hiljem kui minu isiklik „tempomeister”. Ise olin läbi kui Läti raha.
Õhtul tuli mul „vaim peale” ja suutsin kogu oma valusa emotsiooni kirja panna eneseiroonilisse luuletusse:
Adidas, Nike ja Puma,
kõike kannan, olen jumal!
Kuid miks on Kommunaari*-mees
mus’t igas asjas pikalt ees?!
* - nooremale lugejale: Kommunaar oli nõukogude aegne jalatsitootja. Nende toodetud „puukingad” olid nii populaarsed, et võis öelda küll „kui sul neid jalas pole, siis pole sind olemaski”.
