Sotsiaaldemokraadid on valmis valitsuse moodustamisel osalema kindlasti järgmiste valimiste järel, aga vajadusel ka varem. Seni teeme konstruktiivse parlamendiopositsiooni olulist, ehkki mõnikord pealtnäha väheviljakat tööd.

Demokraatlikus poliitikas ei saa võimulolijad näidata opositsioonile ja öelda, et te ainult kritiseerite, aga ise ei ole midagi ära teinud,leiab Mikser.  Elu ja olu muutvaid otsuseid saavadki teha need, kes parlamendis enamuses ja kellele kuulub täitevvõim. Opositsioon saab osutada alternatiividele ja tuua välja ohte, teisisõnu, olla konstruktiivselt kriitiline ja pakkuda valitsusest erinevaid lahendusi. Võib öelda, et opositsiooni kriitika, et valitsus ei ole suutnud läbi viia riigi- ja haldusreformi, igati põhjendatud, samas kui valitsuse vastus oponentidele, et „ega teie ise pole ju ka haldusreformi ära teinud“ oleks absurdne. Sama lugu on näiteks siis, kui Tallinnas ainuvõimu nautiv linnapea vastaks volikogu opositsiooni etteheitele, et pealinnas napib lasteaiakohti sõnadega „ega te ise pole viimastel aastatel ka Tallinnas lasteaiakohti juurde loonud.“

Sotsiaaldemokraadid on aktiivselt kasutanud kõiki opositsiooni käes olevaid parlamentaarseid ja demokraatlikke vahendeid, et pakkuda omapoolset alternatiivi istuva valitsuse poliitikale. See väljendus näiteks meie parandusettepanekutes käesoleva aasta riigieelarvele. Et olla võimalikult konstruktiivsed, esitasime omapoolse parandusettepanekute paketi teadlikult ühe tervikliku muudatusena, kus kulud ja tulud olid tasakaalus. Nii ei saa meid süüdistada selles, et tahaksime ühe katteallikaga finantseerida erinevaid populaarseid või populistlikke kulusid.
Meie ettepanekus sisaldus vajalik raha õpetajate palgatõusuks, päästekomandode säilitamiseks, õppelaenude hüvitamiseks ja mitmeks muuks oluliseks meetmeks. See, et valitsuskoalitsioon ettepanekut ei toetanud, oli võimulolijate poliitiline otsus.

Valitsust moodustades on sotsiaaldemokraatide lähenemine kompleksne, meie eesmärk on muuta ühelt poolt riigivalitsemise kultuuri kaasavamaks ja avatumaks, teiselt poolt tagada pikaajalises plaanis selline majanduskasv, mis on kestlik ja millele ei tooda ohvriks Eesti inimesi. Üleskutse nimetada just viis esimest üksikotsust või meedet meenutab mulle IRL-i valimisplatvormi, mis seisnes üksiklahenduste – näiteks kodualuse maamaksu kaotamise – reklaamimises kõiki hädasid leevendavate imerelvadena.

Kindlasti on sotsiaaldemokraatide jaoks üheks kiiremaid lahendusi nõudvaks väljakutseks võitlus ühe tänase Eesti suurima häbipleki ja strateegilise ohuga – laste vaesusega. Olukorra leevendamist alustaksin peretoetuste muutmisest ja lastetoetuste suurendamisest, samuti muudaksin praegust proportsiooni sünni ja lapse kasvamise riikliku toetamise osas viimase kasuks. Taastada on vaja ka riiklik lasteaiakohtade loomise programm.

Teiseks kiireloomuliseks väljakutseks on töötukindlustussüsteemi normaalse töö taastamine ja töötukassa vahendite tagastamine, et töötukassal oleks ressursse investeerimaks inimvarasse ja aitamaks tööta jäänud inimestel võimalikult kiirelt ja efektiivselt tööturule naasta.

Energeetika valdkonnas panustaksin tänasest valitsusest enam taastuvenergiale ja elektri ning soojuse koostootmisele. See annaks häid tulemusi sama rahalise ressursi piires, mille praegune valitsus on suunanud Narva elektrijaamade uute katelde ehitusse. Kuna odavaim energia on kokku hoitud energia, siis panustaksin täna olemas olevate meetmetega võrreldes rohkem energiasäästu. Seda annab lisaks riigi rahalise toe suurendamisele teha ka sel teel, et kohustada soojusenergia tootjaid teatud mahus energiat säästma. Maksulise meetmena vabastaksin taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia aktsiisist ja kaaluksin tõsiselt kaugküttele madalama käibemaksumäära kehtestamist.

Ehkki see teema tundub pärast tosina aasta pikkust viljatut debatti üsna tüdimusttekitav, viiksin läbi riigireformi ning annaksin omavalitsuste koostööle maakonna tasemel seaduslikud raamid ja funktsioonid. Muuhulgas on riigireformi läbiviimine vältimatuks eelduseks ka edukale haridusreformile. Haldusreformi punnseis on Eesti arengut sedavõrd pärssiv tegur, et see on vaja läbi viia isegi juhul, kui see tähendab koalitsioonierakondadele potentsiaalset tagasilööki järgmistel valimistel.

Abstraktsema, aga sugugi mitte vähemolulise eesmärgina näen osalusdemokraatia palju suuremat juurutamist senise parlamentaarse enamusdemokraatia teerullimudeli asemel. Valitsejate jutt sellest, et meil on rahva mandaat ja laske meil valitseda, peab asenduma riigivõimu ja kodanikuühiskonna pideva kaasava debatiga läbi kogu nelja aasta pikkuse parlamendiperioodi.

Mõned neist meetmetest – ehkki mitte kõik – nõuavad täiendavat rahalist ressurssi. Sotsiaaldemokraatide põhimõtteks on mitte rahastada jooksvaid kulutusi laenurahaga, vaid vajadusel eelarve prioriteete ümber vaadates, ebamõistlikke kulusid optimeerides ja riigi tulusid suurendades. Maksustamisel toetame mõistagi progressiivset mudelit, mis võtab arvesse ka maksumaksja võimet talle pandud koormat kanda ja keskendub sellistele maksumeetmetele, mis ei pärsi ettevõtlust.