Eestlane Prantsusmaal: vahel tundub nagu oleksin Nôukogude Eestisse tagasi sattunud
Hiljuti ônnestus mul lugeda Delfist artiklit Prantsusmaa eestlastest. Ja kuigi ma pean tunnistama, et olin esimesel hetkel artikli kirjutajaga pea kôiges sama meelt (minulegi tundub vahel, et olen taas Nôukogude Eestisse tagasi sattunud), siis hiljem järele môeldes tundus nii mônigi kriitika lausa ülekohtusena.
Prantsusmaa ja paberimajandus
On muidugi tôsi, et prantslased armastavad paberit ja bürokraatiat. Kui Eestis on enamjagu kôik asjaajamine arvutipôhine, siis siin käib ikka veel kôik paberil.
Kui ma selle üle imestust avaldasin, siis sain ma tegelikult üllatavalt loogilise vastuse osaliseks – ainuüksi Prantsusmaal elab ligi 65 miljonit inimest, sellele lisanduvad veel Prantsuse kolooniad, pole lihtsalt vôimalik ühe näpuliigutusega kôiki arvutisse panna. (Ainuüksi Nizzas on niisama palju elanikke, kui terves Eestis kokku!)
Prantsusmaa ja koerad
Mis puutub koertesse, siis minu meelest on see nii tore ja inimlik, kuidas siin koertesse suhtutakse! Koerad on tôepoolest igal pool teretulnud, kohvikutes, kauplustes, trammides, bussides. Minu arvates on see esimene samm, millest inimlikkus välja kasvab – kui me suhtume armastusega loomadesse, siis on ka meie suhtumine inimestesse – ja eriti lastesse – hoopis teine.
Aga miks mulle siis ikkagi tundub vahel nagu oleksin Nôukogude
Eestisse tagasi sattunud?
Mitterand´i ja sotsialistide vôimuletulekuga 1981. aastal tehti Prantsusmaale tegelikult karuteene. Uksed tehti lahti kôikidele isaseisvuse saavunutanud koloniaalriikide elanikele, massiliselt valgus sisse teise kultuuritausta ja keelega inimesi, kes ei püüdnudki siinse elu ja kultuuriga samastuda (ja ilmselt sotsialistid seda neilt nii väga ei nôudnudki, sest sotsialistidele oli ennekôike tähtis valijahääli juurde saada). Nii et nüüd näeb igal pool ja igal sammul sisserännanud muulasi, kes suruvad peale oma kultuuri ja keelt ja kes pole midagi kuulnud ütlemisest ”Roomas tuleb elada roomlase kombel”.
On linnaosasid, kuhu ööhämaruses küll sattuda ei tahaks (ei taha sinna päevalgi minna, mis siis veel ööst rääkida!). Päris prantslasi näeb aina harvem ja harvem.
Ramadani aegu tekibki selline kôhe tunne, et kus ma siis nüüd ôieti olen?
Kui teeks pilti, siis vôiks kellelegi seda pilti näidates hiljem öelda, et näe, käisin Araabias... Aga pilti teha loomulikult ei tohi. Kuigi elame kristlikul Prantsusmaal, peame arvestama sisserännanute religiooni ja tavadega!
Praegused sotsialistid käisid välja isegi môtte, et kuna koolides on väga palju araabia lapsi (ja on kindlasti koole, kus nad on lausa ülekaalus!), siis peaksid kôik kooliôpetajad araabia keelt oskama, et väikeste araablastega nende emakeeles suhelda. Ônneks jäi see ainult môttetasandile.
Mina hakkasin juba teisest klassist vene keelt ôppima ja viiendas klassis oli vene keele tunde rohkem kui eesti keele tunde. Kuuendas klassis sain polikliinikus sôimata, et julgesin eesti keeles rääkida...
Prantslased ise ütlevad, et Prantsusmaa vajab revolutsiooni.
Nüüd seisavad Prantsusmaal ees presidendivalimised ja nii nagu enamus prantslastest nii tahaks ka mina väga loota, et sotsialistid vôimule ei pääseks. Mitterand´il ônnestus vôimul olla kaks valitsusaega, ehk siis 14 aastat.
Ja Prantsusmaa ägab nende tagajärgede all siiani.
