Varsti kiitleme kõik kõrgharidusega

Iga kolmas venekeelne abiturient tahab Eestist ära. Eestlaste seas on siinse kõrghariduse kehvus n-ö eliidinoorte omamoodi kinnisidee.Õpetajaks saada soovijaid on noorte seas nii vähe, et raske on nende kohta isegi statistiliselt korrektseid järeldusi teha. Õpetajate Lehes saab sõna Praxise hariduspoliitika analüütik Mihkel Nestor.

Kõrgharidusest unistajaid on meil rohkem, kui arvatakse. Pärast kooli kohe tööle kipuvad vähesed. Poliitikauuringute keskuse Praxis hariduspoliitika analüütik Mihkel Nestor nimetab linnalegendiks arusaama, nagu oleks suuremal osal põhikoolilõpetanutest mõistlik minna kutsekooli, mitte gümnaasiumi, sest abituriendid piirduvadki paljudel juhtudel üldkeskharidusega, jäädes seega elukutseta. Uuring „Koolilõpetajad ja nende karjäärivalikud” näitas, et sihiteadlikke otse tööle minejaid on nende seas ainult kaks protsenti.

Praxis küsitles möödunud kevadel 1800 abiturienti üle Eesti, 800 neist vastas sügisel küsimusele, kuidas nende plaanid õnnestusid. Küsitletute hulgas oli ka kutsekeskhariduse omandanuid, siinkohal kõneleme pelgalt keskkoolilõpetanutest.

Kodumaist kõrgharidust eelistab tervelt 70% koolilõpetajatest, 11% (eesti keeles õppinuist seitse protsenti) peab paremaks välismaiseid kõrgkoole. Marssalikepike on niisiis taskus 81 poisil/tüdrukul sajast. Valdkonniti on pingereas esimesed sotsiaalteadused, äri, juura. Nemad moodustavad 27% edasipürgijatest, järgneb kunstiga, humanitaariaga seonduv, loodus- ja täppisteadustest, mis on riigi soosingud, unistab ainult 14% abiturientidest. Sellest, mis määravaks saab, on huvitavuse järel teisel kohal tasuta õppimise võimalus. Edasi tulid muud tegurid, näiteks töökoha saamise tõenäosus tulevikus.

Mis juhtub, kui valitud erialale saada ei õnnestu? Enamik oli üsna lihtsalt nõus õpitavat vahetama.

Kõrgkooli maine suurt ei loe

Kui seda või teist saab meil õppida mitmes kõrgkoolis, siis millest koolieelistus sõltub? Ülikooli maine oli põhjuste reas päris lõpuotsas.

Reaalkallakuga klassis õppinu tahtis tavaliselt reaalainetega edasi minna. „Eesti keskkoolides/gümnaasiumides ei ole praegu nii, et reaal- või humanitaarklasside vahel jaotutakse kindlalt selle järgi, milline ühe või teise õpilase andelaad just on. Ühte või teise klassi sattumine on „torukoolides” (12 aastat ühes ja samas) küllaltki juhuslik. „Kui tahame oma kõrgharidust mingis suunas kallutada, oleks ehk õigem sellega algust teha juba gümnaasiumis. Senisest rohkem rahvast läheks siis pigem TTÜ-sse kui TLÜ-sse,” usub Nestor.

Kes endasse usub, ostab pileti

Reaalkallakuga klasside lõpetajatel on eneseusku rohkem kui teistel. Nende hulgas eelistab suurem protsent välismaiseid kõrgkoole. Hoopis suur on nende osakaal vene keeles õppinute seas – tervelt kolmandik neist tahab kõrghariduse omandada väljaspool Eestit.

„Kurb, et välismaale lähevad nad õppima just reaalaineid ja arstiteadust, mida Eesti riik prioriteetseteks peab,” nendib Nestor. „Insener või arst leiab tööd igal pool. Kui tahame, et vene noored neid ameteid Eestis õpiksid, siis peame mõtlema, mida teha, et nad paigale jääksid.”

Kõige kõrgemalt hindavad ennast need koolilõpetajad, kes pürivad välismaa kõrgkoolidesse, veidi kehvemini need, kes tahavad kodus ülikoolid lõpetada. Endaga ei ole üldse rahul kutsehariduse valinud. Nad hindavad ennast veel madalamalt kui need, kes kohe pärast kooli tööle siirduvad.

Õpetajaks ei kipu naljalt keegi

Eesti rahva harimine ei paku huvi peaaegu kellelegi. Ainult üks protsent meestest teeks seda vabal valikul, tüdrukutest oli viis protsenti end klassi ette mõelnud. „Neid oli nii vähe, et siin on isegi statistiliselt korrektseid järeldusi raske teha. Liiati hakkas silma, et neid, kes hariduselu oma eelistusena välja pakkusid, me kooli eriti ei ootagi. Nende enesehinnang oli madal, nad ei saanud õppimisega kuigi hästi hakkama. Varasemad uuringud on näidanud, et maa soolaks pürivad sagedamini maalt pärit noored.

Koolilõpetajate valikuid mõjutab mõneti, mitte küll väga tugevasti, vanemate haridustase. Mida rohkem on vanemad õppinud, seda tõenäosemalt eelistavad nende lapsed välismaist kõrgkooli. Samas kipuvad võõrsile õppima ka väga madala haridustasemega vanemate järeltulijad, sest nad on kogenud, kui raske on Eestis elada.

Kui sõita, siis šotlaste juurde

1800 koolilõpetajast kippus Eestist ära 1300. Kui küsida, miks nii, ütleb 2/3, et see on nende jaoks oluline väljakutse. Pooled arvavad, et Eestis antav kõrgharidus ei ole küllalt kvaliteetne. Kui Eesti haridusjuhid seda seisukohta ei jaga, peaks püüdma murda müüte, millest noored lähtuvad.
Minejate peamine sihtriik on Suurbritannia, mitmed lähevad sealjuures Šotimaale, kus on kõrgharidus tasuta. Huvituseta pole seegi, et ka vene keeles õppinud eelistavad Suurbritanniat Venemaale, kui tunnevad, et tiivad kannavad. „Asjata arvame, et nad lähevad ära ahistatusest. Ei, Eesti kehvad palgad, madal elatustase on see, mis neid hirmutab,” on Mihkel Nestor veendunud.

Lõpp hea, kõik hea

Kuidas siis läks sügisel neil, kes kevadel keskkoolid/gümnaasiumid lõpetasid ja sellest-tollest unistasid? Enam-vähem hästi.

Kevadel tahtis Eestis kõrgkoolidesse minna 70% neist, läks 74%, mis tähendab, et väike osa välismaale pürginutest sinna siiski ei jõudnud. Kohe mõtles tööle minna 2%, pidi minema 6%, mis muidugi ei tähenda, et nad uuesti kõrgkooli ei katseta. Loodus- ja täppisteadused, ime küll, võitsid õppureid juurde. Kevadel oli tahtjaid 14%, sügisel koguni 6% võrra rohkem. Suhtarv võis suureneda näiteks nende arvel, kellele tasuta juurakohti ei jätkunud.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest