See hüvitis lepiti kolmepoolselt kokku 2008. aasta kevadel

Neli aastat tagasi jüripäeval allkirjad saanud ametiühingute, tööandjate ja valitsuse kokkuleppe põhisisu moodustas töösuhete ja tööturuasutuste reform: eelkõige uus töölepingu seadus, töötute turvalisuse tõus ja tööturuameti liitmine töötukassaga. Tollal iseloomustati ümberkorraldusi moeväljendiga „turvaline paindlikkus”, mille puhul eeskujuna räägiti Taanist, kus töötaja koondamine on lihtne ja odav, tööotsimise ajal tagab piisava asendussissetuleku töötuskindlustus, riigi rahastatud aktiivne tööhõivepoliitika pakub töötule täiendõpet senisel erialal või hoopis uus elukutse omandamist.

Turvalisuse pakett sisaldas endas kolme meedet. Esiteks, töötuskindlustushüvitiste tõus 20 protsendipunkti võrra (70 protsendini töötaja palgast) töötuse algfaasis ning 10 protsendipunkti võrra (50% palgast) alates töötuse 101. päevast.

Teiseks, 40% määraga töötushüvitis neile, kes töösuhetes ilmnenud pingete tõttu lahkuvad töölt poolte kokkuleppel või omal soovil. Olgu seejuures rõhutatud, et täiesti alusetu on selle hüvitise nimetamine pillamiseks või mistahes katsed seda halvustada. Nägi ju kokkulepe algusest peale ette, et tegemist on töötaja hädakaitseks mõeldud meetmega olukorras, kus tööandja teeb töötaja elu põrguks, et too lahkuks töölt omal soovil. Selle piltlikult öeldes avariilangevarju kuritarvitamise vältimiseks kirjutati seadusesse väga tõsine piirang – nimelt on sellele hüvitisele õigus vaid inimesel, kes on viimase viie aasta jooksul maksanud töötuskindlustusmakset vähemalt 48 kuud.

Kolmandaks, riigi töötutoetuse tõus pooleni üleriigilisest alampalgast varasemalt häbiväärselt 1000 kroonilt kuus, mis kahekordistab registreeritud töötu sissetuleku.

Valitsus ei pidanud sõna

Kokkuleppe kohaselt pidid reformid rakenduma 2010. aasta jaanuaris, et kõigil osapooltel oleks vähemalt aasta vajalikeks ettevalmistusteks ja selgitustööks. Tegelikkus osutus märksa proosalisemaks – valitsus murdis antud sõna ja rikkus enamikku kokkuleppe punktidest.

Esimesena tühistati reformi jõustumise tähtaeg, tuues see pool aastat kokkulepitust varasemaks ehk 1. juulile 2009. aastal, juba riigikogus toimunud menetluse käigus. Kasutatud ettekääne – jutt vajadusest ületada majanduskriisi – ei vastanud tõele algusest peale: kõige rohkem töötajaid koondati 2009. aasta esimesel poolaastal, kui kehtis veel vana seadus.

Mõni kuu pärast seda, kui seadus 2008. aasta detsembris vastu oli võetud, ei saanud ka valitsus jätkata „sellises kriisis ma tahaksingi elada”-retoorikaga ja hakkas ametiühingutelt nõudma ühepooolseid järeleandmisi – loobumist töötuskindlustushüvitiste kokkulepitud suurendamisest.

Mõistes väga hästi, et töötute arvu plahvatuslik kasv suurendab järsult ka töötukassa kulutusi hüvitiste maksmiseks, tegi Ametiühingute Keskliit valitsusele korduvalt mõistliku ja ainuvõimaliku ettepaneku: leppida kokku uued tähtajad turvalisust tõstvate meetmete rakendamiseks.

Paraku kõlas see kurtidele kõrvadele, valitsuse juhterakondade jäik soovimatus arvestada töötajate huvidega ning pidada „headel aegadel” antud sõna ka kriisi tingimustes viis kahesuguste tagajärgedeni. 2009. aasta mais visati valitsuskoalitsioonist välja sotsiaaldemokraadid ning jaanipäeva eel, ehk vahetult enne seaduse jõustumist, tühistasid Reformierakond ja IRL ühepoolselt töötuskindlustuse hüvitiste tõusu. Lisaks lükkasid nad poolte kokkuleppel lahkumisel makstava hüvitise ning riigi töötutoetuse tõusu käsitlevate sätete jõustumise 2013. aasta jaanuarisse.

Nüüd on siis samad „tegijad” otsustanud teha järgmise sammu ja alatult petta töötajaid veel kord, „kirjutades korstnasse” järjekordse olulise osa kolmepoolsest kokkuleppest. On tähelepanuväärne, et oma alatust ja väiklust mõistev valitsus ei julge esineda isegi eelnõu algatajana, pannes avalikkuse silmis häbiposti kaks õiguskomisjoni liiget, Kalle Jentsi (Reformierakond) ja Marko Pomerantsi (IRL). Ometi mäletab iga vähegi teema vastu huvi tundev inimene, et idee käis mullu sügisel välja ei keegi muu kui rahandusminister. Ilmselt on valitsus unustanud, et 2008. aasta kokkuleppe eesmärk oli siiski aidata inimesi.

(Autor on Ametiühingute Keskliidu esimees.)