Neli aastat tagasi jüripäeval allkirjad saanud ametiühingute, tööandjate ja valitsuse kokkuleppe põhisisu moodustas töösuhete ja tööturuasutuste reform: eelkõige uus töölepingu seadus, töötute turvalisuse tõus ja tööturuameti liitmine töötukassaga. Tollal iseloomustati ümberkorraldusi moeväljendiga „turvaline paindlikkus”, mille puhul eeskujuna räägiti Taanist, kus töötaja koondamine on lihtne ja odav, tööotsimise ajal tagab piisava asendussissetuleku töötuskindlustus, riigi rahastatud aktiivne tööhõivepoliitika pakub töötule täiendõpet senisel erialal või hoopis uus elukutse omandamist.

/--/

Kokkuleppe kohaselt pidid reformid rakenduma 2010. aasta jaanuaris, et kõigil osapooltel oleks vähemalt aasta vajalikeks ettevalmistusteks ja selgitustööks. Tegelikkus osutus märksa proosalisemaks – valitsus murdis antud sõna ja rikkus enamikku kokkuleppe punktidest. Esimesena tühistati reformi jõustumise tähtaeg, tuues see pool aastat kokkulepitust varasemaks, 1. juulile 2009. aastal. Kasutatud ettekääne – jutt vajadusest ületada majanduskriisi – ei vastanud tõele algusest peale: kõige rohkem töötajaid koondati 2009. aasta esimesel poolaastal, kui kehtis veel vana seadus.

/--/

Nüüd on siis samad „tegijad” otsustanud teha järgmise sammu ja alatult petta töötajaid veel kord, „kirjutades korstnasse” järjekordse olulise osa kolmepoolsest kokkuleppest. On tähelepanuväärne, et oma alatust ja väiklust mõistev valitsus ei julge esineda isegi eelnõu algatajana, pannes avalikkuse silmis häbiposti kaks õiguskomisjoni liiget, Kalle Jentsi (Reformierakond) ja Marko Pomerants (IRL). Ometi mäletab iga vähegi teema vastu huvi tundev inimene, et idee käis mullu sügisel välja ei keegi muu kui rahandusminister. Ilmselt on valitsus unustanud, et 2008. aasta kokkuleppe eesmärk oli siiski aidata inimesi.