Andres Herkel: Eurovisiooni korraldaval Aserbaidžaanil on 14 süümevangi
Riigikogu liige ja Eesti Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) delegatsiooni juht Andres Herkel märkis täna Jüri Kuke mälestuskonverentsil peetud kõnes, et ajakirjanikud võiks maikuus Aserbaidžaani minnes pöörata tähelepanu sealsete poliitvangide olukorrale.
"Euroopa Nõukogu liikmesriikides ei tohiks olla ühtegi poliitvangi, süümevangidest kõnelemata. Aga kahjuks see nõnda ei ole," ütles Herkel oma kõnes. Tema sõnul on Amnesty International’i järgi praegu kõige enam ehk neliteist süümevangi Aserbaidžaanil.
Need inimesed on oma blogides ja avalikes sõnavõttudes võime kritiseerinud ning kutsunud inimesi meeleavaldustele. Herkel kutsus ajakirjanikke üles mai lõpus Bakuusse sõites poliitvangide olukorrale ja poliitilise pluralismi sisulisele puudumisele Aserbaidžaanis tähelepanu pöörama.
Nimelt ei tohiks me Herkeli sõnul vabas maailmas elades teiste kannatusi unustada. Aserbaidžaanis on ühiskonnast isoleeritud palju just noori, kuid poliitvangide seas on ka endised ministrid Farhad Älijev ja Äli Insanov.
Süümevange on veel Valgevenes, kus neid on kümmekond, näiteks endine presidendikandidaat Andrei Sanniko, kes on rasketes vanglatingimustes ja kelle tervise pärast kõik peale Valgevene valitsuse muretsevad. "Valgevene on üldtunnustatud paariariik ja süümevangid kinnitavad seda staatust."
Aeg-ajalt toodab süümevange ka Euroopa Nõukogu riik Türgi. "Valdavalt on need juhtumid seotud sõjaväeteenistusest keeldujate või Kurdi Tööpartei liikmetega," sõnas Herkel. Üha teravamalt on päevakorral Ukraina vangistatud poliitikute probleem, kuigi neid pole seni poliitvangideks nimetatud.
Armeenial oli kümneid poliitvange ja hukkunuid pärast eelmisi presidendivalimisi 2008. aastal. Praeguseks on vangide probleem lahendatud, kuid mai algul seisavad ees parlamendivalimised. Valimised on Herkeli sõnul Armeenia puhul varem riskiteguriks osutunud.
Süümevangi mõistest
"Mis vahe on süümevangil ja tavalisel poliitvangil? Poliitvangi lihtsaim määratlus on see, kui keegi on vangis, kuna ta oponeerib või kritiseerib oma riigi valitsust. Alati pole seda lihtne määratleda, sest leitakse mõni muu paragrahv, tegemist võib olla selektiivse õigusemõistmise või ka ilmselgelt kunstliku süüasjaga. Näiteks on üks tüüpilisi mustreid see, kui vangistatud opositsionääri taskust "avastatakse" narkootikumid," selgitas Herkel.
"Süümevangideks nimetatakse inimesi, kellelt on võetud vabadus oma veendumuste väljendamise pärast. Siiski on tingimus, et nood veendumused on rahumeelsed ega kutsu toetama vägivalda. Välistatakse ka need, kes püüavad valitsust kukutada koostöös mõne teise riigi luureteenistusega."
Lisaks poliitikutele võivad Herkeli sõnul veendumuspõhised süümevangid olla ka usklikud, kes keelduvad mõnd riiklikku kohustust täitmast, kui nende usk seda ei luba. "Süümevangi määratluse algatas 1961. aastal Briti jurist Peter Benenson. Tema kutsus ellu ka kampaania Appeal for Amnesty 1961. Siit kasvas välja praegune mõjukas inimõigusorganisatsioon Amnesty International."
