Viimasel ajal annab ajakirjandus taas Keskerakonna vastu tõsist turmtuld. Küll oleme me süüdi õpetajate väljaastumises Vabariigi Valitsuse vastu, küll tasuta ühistranspordi võimaldamises tallinlastele, küll sõnavabaduse piiramises ja demokraatide erakonnast välja heitmises.

Mina olen olnud kõigi nende teemade juures, kuid tahan eelkõige selgitada süüdistusi demokraatia ahistamisest Keskerakonnas. Selle nädala ajalehed Postimees ja Eesti Päevaleht ning Delfi portaal kubisevad propagandaekspertide, poliittehnoloogide ja põhulõugade targutustest.

Manatakse Keskerakonna lagunemist ja ennustatakse sadade lahkumist. Ma ei taha kommentaariveergudel lustivatest tasulistest parteikommaritest maha jääda ning räägin samuti suu puhtaks. See ei pruugi olla küll absoluutne tõde, kuid põhineb mulle teadaolevatel faktidel.

Kuidas asjad tegelikult on?

Olukord ei ole mustvalge. Pole olemas kurje inkvisiitoreid, kes siseopositsionääridele pöidlakruvisid paigaldavad. Tegemist on sulaselge võimuvõitlusega, mida üks osapool tahab hea ja kurja viimse võitlusena kujutada.

Minu andmetel alustati erakonnasisese võimupöörde ettevalmistamisega kolm suve tagasi. Ühel kaunil suvepäeval helises mu telefon ja erakonnakaaslane Laanet kutsus mind lõunale. Kohtusime ühes kenas Pärnu kohvikus, kus jutt peagi poliitikale tüüris. Õige pea tegi parteikaaslane mulle ettepaneku asuda üllasse võitlusesse kurja Savisaare vastu. Samuti uuris ta mitmete Tallinna munitsipaalpoliitikute meelsust, kui peaks tulema hetk valida Savisaare poolt ja vastu. Lõpetasin söögi, kehitasin õlgu ning jätsin intrigaani üksi intrigeerima.

Muide, selleks ajaks ei olnud mingit kirikuraha skandaali veel toimunud. See lükkab ümber Laaneti paljuräägitud jutu, nagu oleks tema meelsust Savisaare suhtes muutnud just nimelt raha küsimine Vene Õigeusu kirikule.

Pärast seda juhtumit polnud vandenõust pikka aega midagi kuulda. Alles vahetult pärast viimaseid kohalikke valimisi võtsid erakonnavälised jõud ette massiivse rünnaku Keskerakonna linnavolikogu saadikute vastu. Noori volikogulasi püüti rahaga ära osta ning mahitada neid võtma vastu otsuseid, mis poleks olnud kasulikud ei Tallinnale ega Keskerakonnale.

Valijad jäid meiega

Usun, et päris puhtad polnud selles mängus ka erakonna siseopositsionäärid, kellest mitmed leidsid pärast Riigikogu valimisi tee Tallinna volikokku. Mitmelt poolt oli kuulda, et nad valmistasid Tallinnas ette võimupööret. Mingil põhjusel jäi see plaan siiski esialgu soiku. Võimalik, et plaaniti esmalt haarata võim Keskerakonna kongressil ja hiljem koos liitlastega Tallinnas. Võit erakonna kongressil oleks Tallinna võimupöörde legitimeerinud.

Pärast kirikuskandaali puhkemist soovitasid Keskerakonna mõjukad opositsionäärid häälekalt Edgar Savisaarel tagasi astuda. Neid ei olnud palju, aga nad olid kärarikkad. Kohtusin nendega 2010. aasta lõpus korduvalt ja uurisin, mida peaks Savisaar siis nende asemel edasi tegema. Opositsionäärid nõudsid tema poliitikast lahkumist ning soovitasid Savisaarel näiteks kõrgkooli tudengeid harima minna, lubades seda erakonna auesimehe tiitliga premeerida.

Kui skandaalist õhk välja jooksis ja isegi meie poliitilised oponendid enam seda meelde ei tuletanud, hõõgus erakonnas tuli vaikselt edasi. Aeg-ajalt kostis mõningatest piirkondadest summutatud hääli, kus pandi Savisaare väljavahetamist ette. Juhtimine pidi saama noorte meeste kätte, kes saaksid teiste mestis erakondadega võimupirukat maiustada.

Riigikogu valimistel sai Keskerakond vaatamata massilistele rünnakutele Riigikogus 26 mandaati. Ükski asjaosaline ei suutnud kellegi mõjuagendiks olemist, raha küsimist või saamist veenvalt tõestada. Valijad jäid meiega.

Simson pidi langema kolmapäeval

21. märtsi Eesti Päevalehes kirjutas Kärt Anvelt, et ilmselt teavad vähesed, kui tohutu pingutusega on Kadri Simson fraktsiooni möödunud kevadest koos hoidnud. Ilmselt ei tea Anvelt seda, et samad inimesed, keda žurnalistid peavad demokraatideks ja siseopositsiooniks, valmistasid ka keskfraktsioonis ette võimupööret, soovides fraktsiooni esimehe asendada.

Vaevalt, et Simson lojaalse erakondlasena seda fakti avalikult kinnitab. Tema mahavõtmine oli plaanitud kolmapäevaks, kuid see jäi asjaolude muutumise tõttu ära. Hoolimata sellest hääletas Simson erakonna juhatuses fraktsiooni kooshoidmise poolt ja Kalle Laaneti väljaviskamise vastu. Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.

Kolmapäevases Eesti Päevalehes nimetas vanemtoimetaja Kärt Anvelt oma poliitilises analüüsis inimesi, keda ta peab siseopositsiooniks. Suures osas oli Anveltil õigus. Mõned neist on tuntud, teised poliitilisel maastikul üsna tundmatud. Kui võtta kasutusele Kalle Laaneti zooloogiline terminoloogia, on neil siiski üks asi ühine – toiduahel.

Enamik nendest nimedest on Keskerakonna toiduahelas ja ainult üks neist on praegu ahelast välja visatud. Kui keegi ei saa sellest määratlusest aru, toon lihtsa näite. Kalle Laanet oli lihtne noor politseinik Saaremaalt, kes tänu Keskerakonna ühe juhtfiguuri, Ain Seppiku soosingule, tõusis esmalt Saaremaa prefektiks, siis juba Tallinna prefektiks ja hiljem siseministriks. Seda kõike tänu Keskerakonnale. Samamoodi tema mentor, Seppik ise, kelle karjäär edenes tänu Keskerakonnale.

Etturid ühes tumedas mängus

Keskerakonna sisemiseks lõhestamiseks valmistati ette ka hulgaliselt kahtlasi kriminaalmenetlusi. Näiteks juba õiguskaitseorganitele fiaskoga lõppenud Mart Viisitamme kohtuprotsess või pauguga alanud, aga peagi vaikselt hääbuv Põhja-Tallinna linnaosa vanema Karin Tammemägi kriminaalasi. Kahtlane kohtuperspektiiv on ka Priit Toobali ja Lauri Laasi juhtumil, kus neile pannakse süüks eraviisilisele jälitustegevusele ja sõnumisaladuse rikkumisele kihutamist. Kui te tahate öelda, et Keskerakonna siseopositsioon võib nendest lugudest oma käed puhtaks pesta, siis te olete küll naiivsed.

Nagu Keskerakonna aseesimees Kadri Simson „Aktuaalses Kaameras“ tabavalt ütles, siis on mõistetamatu, kui mõnede Riigikogu liikmete suurem osa meediatabamustest tulevad laskudest omaenda erakonna pihta. Usun, et nende edevus, mistõttu nad on valmis puusalt tulistades kommentaare jagama, on ka ajakirjandusele meeltmööda, kes neid mõnuga ära kasutab.

Kärt Anvelt muretses mainitud analüüsis, et erakonna ajupotentsiaal on erakonnast välja visatud või viskamisel. Vaid ühele seltskonnale ajupotentsiaali omistamine on ehk ülekohtune, kuid küll leitakse Keskerakonna 13 000 liikme hulgast uued mõttehiiglased. Anvelti rahustuseks võib öelda, et Keskerakond tuli ka viimasest pereheitmisest välja tugevamana ning sai hoopis parlamendikohti juurde.

Võimalusi on tänapäeval ju palju. Lahkujad võivad minna teise parteisse, moodustada uue, liituda IRL-i kampsunite loodavaga või minna hoopis rahvamajandusse. Iseküsimus, kui iseseisvad on need mehed ja naised oma tegevuses? Mina väidan, et enamus Savisaare vastaseid aktsioone on algatatud mitmesuguste jõudude poolt väljastpoolt erakonda ja meie mehi või naisi on kasutatud pigem kui ettureid ühes tumedas mängus. See võiks olla minu järgmise jutu teema, sest rääkida on mul ju veel palju.

Üks endine kuningriiklane, kellega ma olen erakonna asju arutanud, rääkis mulle Vana-Rooma aegadest, kus opositsioon ja nende ideed kas legaliseeriti või likvideeriti. Teistele erakonnakaaslastele, kes pole veel otsustanud lahkuda või seda ei kavatsegi, soovin külma pead ja pikka närvi, et suhtuda viimase aja sündmustesse rahulikult. See on suures osas meediakära.

(Autor on Keskerakonna aukohtu esimees, kes ise tituleerib end kui "Eesti Ekspressi kohaselt Eesti Keskerakonna Teine Mees".)