Kord saja aasta kestel kordub sama „Kevade”

Jõululaupäeval 1912, sada aastat tagasi, müüdi Tartus ühe päevaga 200 esimest „Kevadet”. Nüüd saab Eesti kino sada, Arvo Kruusemendi „Kevade” tunnistati meie kõigi aegade üheks paremaks filmiks. Õpetajate Leht meenutab ajalugu ja annab sõna ka Arvo Kruusemendile.

Veel enne, kui Arno isaga koolimajja jõudis, hakkas kirjarahvas „Kevadet” arvustama. Esimene oli Postimehes töötanud Anton Jürgenstein, kes 6. novembri 1912 lehes kirjutas: „Jälle hulga aja tagant raamat, mida kaswawa häämeelega wõib lõpuni lugeda. See on enam, kui meie wiimasel ajal ilmunud jutukeste kogud, kus ainult üksikuid minaturisid joonistatakse.” Jürgenstein märgib veel, et „raamatus on sisuliselt nii palju tõsist tuuleõhku, et kirjanik palju lootusi äratab, kui ta mitte ära ei väsi täiusele püüdmast. Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osavõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida.”

Sada aastat arvustusi

Eks Jürgensteinil oli mure ka, sest esimesed 2100 eksemplari „Kevadet” olid Postimehe lattu laekunud. Eestulevat jõululaupäevast müügiedu ei osanud siis veel keegi ennustada, sest kirjastused ei olnud tihanud neid nende meelest pelgalt koolipildikesi avaldadagi. Ajaloolane Hillar Palamets meenutas Õpetajate Lehes hiljuti, et Luts sai seda Postimehe trükikojas oma kulu ja kirjadega teha sellepärast, et näidendeid „Paunvere” ja „Kapsapea” oli juba etendatud, Luts honorari saanud. Kirjandusloolane Karl Mihkla kirjutas küll 1937. aasta jaanuaris, kui Lutsul oli 50. sünnipäev, et Tartu apteegis kooliraha teeninud Luts laenas „Kevade” ilmutamiseks peremehelt tulevase palga arvel vajalikud 50 rubla. Kakssada raamatut olla ludinal läbi müüdud veel ka sellepärast, et autori noorem vend, tulevane kinomees Theodor Luts poeletis seisis ja ostjaid julgustas. „Kevade” teine osa ilmus aasta hiljem juba Noor-Eesti kirjastuses.

Film „Kevade” linastus Tallinnas ja Tartus 1970. aasta esimestel päevadel ja hakkas kohe lööma vaatajarekordeid. Sellele hinnangu andmist on toonase komsomoli ja partei juhtivad häälekandjad Noorte Hääl ja Rahva Hääl stagnaaja kõrgperioodil nii tähtsaks pidanud, et on üllitanud oma retsensioonid ühel ja samal päeval, 16. jaanuaril 1970. Noorte Hääle ajakirjanik Valdeko Tobro oli siis kinost kirjutajate seas hinnatumaid mehi. See oli väga vastutusrikas, sest Nõukogude Liidus peeti Leninit järgides kõikidest kunstidest kõige tähtsamaks just kino. Nii leidis Tobro „Kevadest” ka ebaõnnestumisi, väites, et Luts oli nukralt lüüriline, aga Kruusement kohati sentimentaalne. Ei meeldinud talle kõiges ka Arno Tali ja õpetaja Lauri mäng. Mida aga Tobrogi tunnistas, mille eest „Kevadet” kiitis, oli see, et kirjandusteos ja selle ekraanitõlgendus olid tõesti teineteist väärt. Leo Ilves võttis Rahva Hääles tehtu kokku nii: „Filmi „Kevade” on jäänud „Kevadeks”, nagu me seda teame ja tunneme, säilitades ekraanil oma põhilised väärtused.” See oli suur tunnustus lehtedes, kus muidu iga päev kirjutati, et kohe-kohe on Lenini 100. sünniaastapäev. Kui Jürgensteini järele korrata, siis tõi „Kevade” meie ellu jälle „nii palju tõsist tuuleõhku”.

Lutsu vaimsel toel

Ikka näikse nii, et Luts on ammuaegne ja „Kevade” režissöör Arvo Kruusement meie päevade mees, aga kui Kruusemendi sünniaastast (1928) Luts (1887) maha lahutada, on vahe pelgalt 41 aastat ehk üks põlvkond. Üks oleks võinud olla teise poeg. Nii lühike on olnud eesti kirjanduse ja eesti kino klassikaks saamise aeg.

Milline on Kruusemendi arusaam sellest ajavahest või et kas filmi „Kevade” tegijatele oli Lutsu ajastu, Esimese maailmasõja eelse aja tabamine probleem?

„Ei, ma olen siiski nii vana mees, et kõik, mis Paunveres talus oli, mida seal tehti, oli mulle teada. Nagu ka Vargamäe on mulle väga tuttav koht. Minu isa talu nimi Lääne-Virumaal oli Aatsamäe. Rentnikud Aatsa eit ja taat olid seal kunagi elanud, selle järgi oli seda kohta sealse mäe kõrval nii kutsuma hakatud. Nii et ühed mäed kõik. Ajastuga ma vaeva ei näinud. Mulle oli esmatähtis lastega võtteplatsil hakkama saada.”

Tagantjärele on Eesti rahvas Kruusemendile tänulik just selle eest, et ta valis osatäitjateks mitte näitlejad, vaid lapsed, ja kui need suureks said, tegi ta sama seltskonnaga ka „Suve” ja „Sügise”. Kui „Kevadet” ikka ja jälle televiisoris näidatakse, tundub tükk aega, nagu vaataks dokfilmi.

„Tundub, sest minu eesmärk oli Lutsule nii külje alla saada, kui vähegi võimalik. Kui ma oleksin seal mingeid vigureid ise välja mõtlema hakanud, oleksin kindlasti kaikaga saanud. Olin veendunud, et kui me kuskile jõuame, siis koos Lutsuga. Kirjanik oli mulle kindel linn ja varjupaik. Jutt on Lutsu vaimsusest, sellest, mis tema tegelaste hinges toimus. Sinnapoole püüdsin just Arno kaudu, tema on minu filmi peategelane. Ja muidugi ka Toots oma impulsiivsusega. Kokku kogu „Kevade” mitmekihiline värvipalett. Et nii kannel kui ka iga poisi hingekeeled heliseksid, koos orkestri moodustaksid. „Kevades” üles astunud lapsed olid sündinud 1950-ndate keskel, Lutsust veel üks põlvkond hiljem. Minu kui režissööri töö oligi nad häälde panna. Nagu pille häälestatakse.”

Nüüd on omakorda 40 aastat mööda saanud ajast (1969), mil „Kevade” film valmis sai. Mis võib möödunud aastate jooksul režissööri suhtumises muutunud olla?

Vestluse jätku Arvo Kruusemendiga loe Õpetajate Lehest