Minu arusaamist mööda jääb meie riigis vajaka vastutustundest. Valimistel jagavad erakonnad rahvale heldelt lubadusi, mis on rahalise katteta, ja kui tuleb hakata lubadusi realiseerima, siis laiutatakse käsi ja kurdetakse rahanappust. Kui valija teeks „õhulubajate” juttudest õiged järeldused, siis ta järgmistel valimistel niisuguseid vastutustundetud inimesi riigitüüri juurde ei valiks, mõtleb nii mõnigi. Paraku on seda õiget mõtet raske realiseerida.

Põhiseadus ütleb, et „Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas”. Valimisseadus on aga tehtud nii, et erakondade ladvikusse kuulujate koostatud nimekirjad on tunduvalt kaalukamad kui kõrgeima riigivõimu kandja antud hääled. Nimekirja algusesse paigutatud nimed korduvadki äravalitute seas ja äravalimisega kaasnevad privileegid soosivad mitte mõtlejaid, vaid käetõstjaid. Kasutusele on tulnud isegi väljend „kummitempel”. Valimisseadust oleks vaja muuta niimoodi, et valijate antud hääled rohkem arvesse läheksid.

Bürokraatiat tuleb juurde

Kehtivate õigusaktide kohaselt puudub riigikogulasel igasugune vastutus, ja pole siis ime, kui võetakse vastu eluvõõraid seadusi ning möödalaskmisele ei järgne mingisuguseid sanktsioone. Et mitte olla üldsõnaline, toon mõtlematuse ja vastutustundetuse kohta ka näite. Ühistu esimehena olen pidanud viimased üksteist aastat puutuma kokku planeerimisseadusega, mis reguleerib ehituseelset asjaajamist.

Riigi arengus on ehitamine oluline, sest sellega kaasneb uute töökohtade ja täiendava rikkuse loomine. Majandussurutise tingimustes riigid tavaliselt lihtsustavad asjaajamist (bürokraatiat), et otsused sünniksid kiiremini ja riigikassasse laekuks rohkem raha. Meie riigis toimiti kõige suurema majandussurutise ajal hoopis vastupidi, lisades seadusemuudatusega detailplaneeringu menetlusprotsessi mitmeid täiendavaid ja aeganõudvaid etappe. Ametnikel tööd ja palka muidugi rohkem, kuid rahvas kannatab tööpuudust ja rahanappust kauem. Paraku võib taolistest läbimõtlemata otsustest pika loetelu koostada.

Otsustab ametnik, mitte asjatundja

Kuni õpetajate palgatase jääb teiste eluvaldkondade omale alla, kaotavad koolid palju kõige võimekamaid inimesi, sest inimesed valivad endale kasulikumad töökohad. Toimub genereeruv protsess – vähem võimeka õpetaja käe alt tuleb vähem võimekas õpilane ja kui see omakorda õpib õpetajaks, siis tuleb veel vähem võimekas õpetaja jne. Samal ajal pole hariduse kvaliteedist vist kunagi räägitud nii palju, kui seda on tehtud viimastel aastatel.

Meil ei ole peale põlevkivi eriti teisi maavarasid. Meie rikkuse kõige olulisem allikas on inimesed ning just heade teadmiste ja oskustega inimesed. Selle rikkuse allika ettevalmistamisel on oluline roll õpetajal ja ta peab selle töö eest saama ühiskonnas väärilist tasu. Paljudes edukates riikides on õpetaja palk teiste töökohtade palkade seas kolmandal kohal ja see on nende ühiskondade edu alus. Meie poliitikud pole oma arvukatest välissõitudest hoolimata suutnud sellest lihtsast tõest veel aru saada.

Streigi teise päeva õhtul juhtusin televiisorist vaatama vestlussaadet, kus esines rahandusminister. Tema jutust tõstan esile kaks mõtet. Esimene, et palkasid ei saa streigi tulemusel kergitada, sest siis hakkavad ka teiste elualade töötajad palgatõusu nõudma. Siit saab järeldada, et minister on huvitatud kehtiva olukorra säilitamisest, mitte möödalaskmiste kõrvaldamisest. Teiseks väitis minister, et tal on kümned ja isegi sajad kompetentsed nõuandjad (ilmselt mõtleb ametnikke), kes valdavad infot, ja seetõttu võib ta streigis osalenud küll ära kuulata, kuid otsuste tegemisel jäävad peale ikkagi nõuandjate seisukohad. Kahtlemata valdab hea ametnik infot, kuid mitte kunagi ei tunne ta täielikult konkreetse töölõigu spetsiifikat. Asjaosaliste seisukohtade eiramine aga aitabki kaasa eluvõõraste otsuste kujunemisele.

Seoses streigiga häirib veel see, et õpetajate palgataset põhjendatakse hoopis teistsuguste argumentidega kui poliitikute oma. Otsustajatel jääb puudu solidaarsusest ja see ärritab väga paljusid.

Lõpetuseks soovin kõigile aktiivset ja arukat tegutsemist, siis pääseb ka õiglus võidule.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest