JUHTKIRI: Vanemad loobuksid tühisest 19eurosest lapsetoetusest
Peaminister sõnas maldala lapsetoetuse kommentaariks, et süvavaesus ei ole mitte lapsetoetuse probleem, vaid pigem on asi selles, kas inimesed suudavad eluga hakkama saada nii töises kui ka käitumuslikus mõttes. Ansip lisas, et „pelk raha andmine kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit alkoholi ja muude pahede läbi.“
Tõepoolest – milleks anda perele raha, kui see ilmselgelt majandada ei oska ja ka lastetoetuse viinaletti viib? Mõned omavalitsused on sellest ka juhindunud ja nii on probleemsetele peredele näiteks lastehoid, transport või lasteringid odavamad või suisa tasuta.
Aga mida teevad need pered, kes oma lapse eest 19 eurot ikkagi kätte saavad? Elavad teadmisega, et toetus on ette nähtud selleks, et kompenseerida kulusid, mis tekivad lapse kasvatamisega ja et tegu pole sotsiaaltoetusega? Kui keegi tõesti 19 euro eest kuus oma lapsele kõik vajaliku muretsetud saab, siis palju õnne, ülejäänuid ajab ilmselt kulme kergitama teadmine, et maanteeameti juhid käivad väidetavalt riigi raha eest Šveitsis autonäitusel ja suusatamas.
Selle taustal ei maksa unustada, et lasteombudsmani avaldatud uuringu kohaselt elab Eestis 45 000 last allpool absoluutse vaesuse piiri ja vaesus puudutab kokku vähemalt 63 000 last. Seda on sama palju kui Narvas elanikke.
Lapsevanemate mõte, et lapsetoetuse naeruväärselt väiksed 19 eurot võiks anda neile, kes seda tõesti hädasti vajavad, on kiiduväärt näide kodanikualgatusest ja lihtsalt inimlikust headusest. Samuti on see näide sellest, et kui riik või kohalik omavalitsus ei jaksa või ei jõua, siis tuleb ise käised üles käärida ja tegutsema asuda.
Teisalt on nende 63 000 vaesusest puudutatud lapse näol tegu ikkagi Eesti riigi tulevikuga ja on vale kogu initsiatiiv ning vastutus heatahtlike lapsevanemate õlule veeretada. Kui rahapuuduse tõttu muid toetusi tõsta ei saa, siis lapsed pole küll koht koonerdamiseks. Eriti olukorras, kus isegi kõhutäiest oleks abi.
