EL VIDEODEBATT: Kas ja milliseid immigrante Eesti vajab?
Millised on Eesti majanduslikud huvid ja kuidas suhestuvad nendega ettevõtjate ja ühiskonna soovid? Keda võetakse kuulda?
Neile ja paljudele teistele küsimustele otsivad Delfi korraldatud Euroopa Liidu teemalises videodebatis vastuseid Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ja Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudi teadur Lehte Roots.
Debatte kommenteerib TTÜ Õiguse instituudi Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe ja toetavad Riigikantselei ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis.
Kes on immigrant?
Eestlaste suhtumine immigrantidesse tuleneb ilmselgelt meie ajaloost, varasemast maailmast äralõigatusest ja seega iseolemise väärtustamisest. Uus põlvkond on kahtlemata vabam hirmudest, mida seostatakse välismaalaste Eestisse elama asumisega.
Lehte Roots arvab, et avalikkus peaks olema enam teadlik sellest, et immigratsioon ei ole alati põhjustatud vaid heaolu otsimisest vaid paljudest muudestki inimlikest põhjustest nagu kooselu või õppimine.
Ärevust peaks tegelikult tekitama vaid nn illegaalne ja fiktiivsete põhjustega immigratsioon, samuti tuleks immigrandist eristada pagulasi, kes otsivad Euroopast varjupaika.
Eesti välismaalaste seadust on muudetud üsna mitu korda, võttes arvesse Euroopa immigratsioonipoliitikat.
„Immigrant“ ehk „sisserännanu“ on Ruth Annuse sõnul pigem pikaajaliselt elama asuv isik. Seaduse tähenduses on Eestis püsivalt elamine Eesti kodaniku või Eesti elamisluba või elamisõigust omava välismaalase Eestis viibimine vähemalt 183 päeva aasta jooksul.
Kuidas paistab Eesti Euroopale?
EL liikmesriigid püüdlevad ühtsemate standardite poole, et vältida Schengeni viisaruumi kuritarvitamist, mis annab privileegi nii elamisloa kui EL viisaga isikul viibida mõnda aega ka teistes liikmesriikides.
Eesti olukord on ELi uuringute järgi igati rahuldav. Enamik sisserändajaid on pärit Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest, kes suunduvad peamiselt Tallinnasse ja Tartusse. Aastate jooksul on oluliselt suurenenud vaid õppima asujate hulk. Välismaal on sündinud 16% Eestis elavatest isikutest.
Eesti pole EL riikide seas kindlasti mitte “nõrgim lüli”, mille kaudu toimuks massiline Euroopale kahjulik või koormav sisseränne. Meie lõimumispoliitikat peetakse üheks parimaks just tööjõuturu vajadusi silmas pidades.
Negatiivseks on hiline võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmine, mis on olnud takistuseks ELi vastavate direktiivide rakendamisel. Immigratsiooniküsimustega tegeleb rahvusvaheliste projektide toel ka Eesti kolmas sektor. Nii toetab Euroopa Pagulasfond näiteks varjupaigataotlejatele õigusabi osutamist TTÜ toel loodud Inimõiguste Keskuse poolt.
Kui palju immigrante Eesti ja Euroopa vajavad?
Vastavalt Euroopa Komisjoni hinnangule vajab ELi turg järjest enam sisserändajaid, et olla hästi toimiv ja konkurentsivõimeline majanduskeskkond. Järgmise 50 aasta jooksul nähakse ette isegi 50 miljonile immigrandile elamisloa võimaldamist.
Nii näiteks usutakse 2015. aastaks vajatavat IT valdkonna katmiseks kuni 700 000 spetsialisti. Siiski on spekulatsioonid ja arvestused, nagu ka Ruth Annus tõdeb, erinevad.
Euroopa Komisjon ei näe oma strateegias ette täpseid numbreid. Siiski on näiteks tervishoiutöötajate puhul 2015. aasta vajaduseks toodud 1 kuni 2 miljonit inimest – kas või Eestile mõeldes on see märkimisväärne vahe.
ELi siseasjade volinik Cecilia Malmström leiab, et Euroopa finantskriisist väljatoomisel tuleks kasutada just sisserändajaid. Malmström toob näite immigrantide alaväärtustamise kohta Rootsist, kus said hiljuti meditsiinidoktoriks 65 sisserändajat, kes olid seni töötanud bussijuhtidena ja teistel märka madalamapalgalisematel ametikohtadel.
Samas leiab Euroopa ametiühingute konföderatsiooni juht John Monks, et igasugune diskussioon migratsiooni, kui kriisiabi vahendi üle on õigustamatu ja populistlik, kui ei võeta arvesse poliitilisi reaalsusi ja kõrget tööjõupuudust EL enda kodanike seas.
Debatil osalejad toovad välja, et iga ELi liikmesriik peab oma piiri korralikult kaitsma ja viisarežiimi rikkunu riigist välja saatma, et vältida illegaalset sisserännet. Eesti on oma otsustes olnud pigem konservatiivne ja valiv (meie sisserände kvoot on umbes 1344 inimest aastas ehk 0,1% elanikkonnast).
Lennuliiklus pärsib immigratsiooni
Kuigi üks kolmandik immigrantidest saavad elamisloa riigipoolse kohustuse tulemusena ja tegelik sisseränne on ca 4000 inimest (näiteks perekonna taasühinemine tõttu), ei ole kvoodiga reguleeritud elamisloa liikide osas see piirarv senini täitunud.
Ka pagulaste küsimust tuleb vaadelda eraldi ja siin on meie vähese atraktiivsuse põhjuseks (väikseim varjupaigataotluste arv Euroopa Liidus) Lehte Rootsi sõnul just rahvusvaheliste otselendude puudumine.
Kuid Eesti konservatiivsus mõnede ELi liikmesriikide suhtelise avatuse kõrval ei ole ainuke põhjus, miks meile saabuvad vähesed välismaalased. Palju sõltub ju ka riigi majandus- ja teaduskeskkonnast. Ruth Annuse sõnul ootame eelkõige ikkagi neid, kes tahavad ja suudavad panustada meie arengusse teadlastena, ettevõtjate ja oskustöölistena.
Paraku ei ole me ilmselt esimeste eelistuse hulgas nendele, kes oma oskuste ja teadmistega igale riigile kasu tooksid. Paradoksaalne, kuid oma halduslikus korrastatuses jääb meie imago kujundamisel tahaplaanile akadeemiline ja ettevõtlusvabadus.
Ka Eesti EL poliitika on pigem kontrollikeskne (tehes ka mitmeid soovitusi ELi taseme tõhusamaks kontrolliks), tundub, et meie sisseränne on küll kvoodiga reguleeritud ja menetlused standardiseeritud, aga puudub selgelt kommunikeeritud visioon, keda sisserändajana eelistame.
ELi immigratsioonipoliitika
Ilmselgelt vajab EL tugevamat ja konsolideeritumat integratsioonipoliitikat. Rääkides eraldi Schengeni viisasüsteemist, viitab Ruth Annus sellele kui põhiväärtusele. Ei saa ju ükski eurooplane tõsiseltvõetavalt vastu vaielda Lehte Rootsi tõdemusele, et Schengen on meie elu tunduvalt lihtsustanud.
Globaliseeruvas maailmas tundub loogiline, et ühisturule rajatud Euroopa Liit, kus töötajate ja teenuste vaba liikumine on olnud prioriteediks, laiendab teatud mõttes neid põhivabadusi ka suhetele kolmandate riikidega. Oluline ELi majanduskasvu strateegia (Euroopa 2020) edu alus on just õigesti korraldatud immigratsioonipoliitika, mis baseerub ühistele arusaamadele.
Praegune kriis on ju samuti vaadeldav usalduskriisina, erineva vastutuslävega riigid on liiga vähe oma muresid teineteisele usaldanud. Seega saab ainult toetada EL poolt deklareeritud püüdlusi läbipaistvamale ja lihtsustatud immigrantide vastuvõtukriteeriumite, elamisloa ja tööloa kombineerimise võimaluseks.
Loosung “right people with the right skills” peab olema lakmuseks, mille abil toetada parimate sisserännet ja vältida “muiduleivasööjate” armee suurenemist. Pagulaste ümberasustamine on muidugi omaette teema, millega EL järjepidevalt tegeleb.
Vastava ELi programmi eesmärk on muuta pagulaste vastuvõtmine lihtsamaks, et aidata neid, kes rahvusvahelist kaitset vajavad. Pagulasfond maksaks liikmesriigile iga pagulase kohta 4000 eurot, kuid pikemas perspektiivis on muidugi oluline nende lõimumine nii sotsiaalselt kui tööturu kontekstis.
Eestlaste umbusk
Samas on ju igal riigil oma nõuded ametikohtadele, töökogemusele ja ka palgad ELi liikmesriikides on vägagi erinevad. Analüüside tulemusel on just tarbija see, kes kannatab protektsionismi, aga ka majanduskeskkonna isoleerituse tõttu. Puudub või tahetakse vältida konkurentsi ja valikuvabadust.
Mobiilsem ja paindlikum tööjõud võib tõepoolest olla vahend majanduskliima parandamisel ja kriiside vältimisel regionaalses võtmes. Seda enam, et Lehte Rootsi sõnul on oma riigist lahkuma sunnitud tänapäeval mitte vaid poliitiliste kriisikollete või majandussurutiste ohvrid, vaid ka looduskatastroofide eest pagejad. Euroopa on turvaline piirkond ja see on juba väärtus, mis annab meile suurema valiku immigratsioonipoliitika rakendamisel.
Hiljuti lõi rahvusvahelises meedias laineid president (ja presidendikandidaat) Sarkozy ultimaatum Schengeni viisasüsteemile, kui ta lubas oma elektoraadile: “Lahkume järgmise 12 kuu jooksul süsteemist, kui see ei muutu karmimaks,” olles juba varem väitnud, et Prantsusmaal on liiga palju välismaalasi.
Kriitikute arvates on tegu pigem populaarsuse otsimisega valimisdebati ajal. Samas, kui sellised üleskutsed leiavad toetust, on see jõuline märk, et seni on toimitud vääralt või läbimõtlematult kas ELi või ikkagi eelkõige Prantsusmaa valitsuse enda poolt.
Hetkel kuulub Schengeni süsteemi ELi 27 liikmesriigist 23.
Kuigi oleme varmad EL poliitikaid toetama, tuleb nõustuda Lehte Rootsiga eestlaste umbusklikkuse osas välismaise tööjõu suhtes. Loodan väga, et Ruth Annuse öeldu, et Eesti räägib kaasa ELi õiguse kujundamisel, on järjest enam tõsiseltvõetav fakt, mitte soovunelm. Siinjuures on kindlasti õigusselguse tagamiseks vajalik ulatuslikum kaasamispoliitika, et asjast huvitatud saaksid sõna enne ametniku Brüsseli lendu.
Immigratsioon ja ettevõtlus
Rääkides meie ettevõtlusmaastiku ja immigrantide vahelisest seosest, meenub muidugi hiljutine elamislubade skandaal. Huvigruppidele on hiljuti saadetud välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mille üheks koostajaks on debatis osaleja Ruth Annus.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on eesmärgiks “vähendada elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult ja tagada, et sisserände piirarv täituks nende isikutega, kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides. Eelnõu on välja töötatud seetõttu, et välismaalaste seaduses sõnaselgelt sätestatud tingimustele näiva vastavuse loomise teel on saadud elamisluba, mille taotlemise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile”.
Eesti on oma kontrolli ka muudes küsimustes karmistamas. Ruth Annuse sõnul loobutakse ilmselt elamislubade andmisest neile, kellel on lihtsalt piisav sissetulek (kuigi selliste lubade hulk on olnud kaduvväike) põhjusel, et see pole piisav avalik huvi, kui inimene end Eestis oma vahenditest lihtsalt ära elatab.
Ruth Annus viitab välismaalaste seadusele, mille kohaselt välismaalasele, kes tuleb Eestisse töötamise eesmärgil, tuleb maksta tasu, mille suurus on vähemalt võrdne statistikaameti poolt viimati avaldatud aasta keskmise brutopalga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega.
Ksenofoobia ja rassism
Välismaalaste seadus viitab ka üsna konkreetse kategooriaga isikutele, keda Eesti oma ühiskonnas eelistaks. Kõrgema palganõude mittekehtimist näiteks ülikoolide õppejõududele pean oluliseks mitte isegi seetõttu, et see vähendab meie teadus– ja õppeasutuste finantskoormust, vaid pigem loogiliseks seetõttu, et heal teaduskohustusega õppejõul on teaduspagas, mis võimaldab tal koos ülikooliga taotleda oma uurimustöö finantseerimist.
Lehte Rootsi arvates on seaduses aga ka mitmed muud faktorid, mis nn “kasulikku immigratsiooni” pidurdavad – näiteks oskustööliste puhul kohustus neid kõigepealt Eestist otsida. Sellele lisandub üldises mõttes väga kitsalt piiritletud immigratsioonivõimalus ja selle keerukas protseduur.
Teisest küljest võib see Lehte Rootsi sõnul viia probleemideni rahvaarvu vähenemise ja kasvava emigratsiooni tingimustes. Lehte viitab ka eestlaste võõravaenule. Mõned aastad tagasi justiitsministeeriumi korraldatud uuring leidis, et Eestimaalaste ksenofoobial ja rassismil on oma ajalooline ja majanduslik taust: “Kultuurilise, majandusliku ja üldise turvalisuse puudumine on oluline teistesse kultuuridesse ja sisserändesse negatiivselt suhtumise põhjus“.
Ruth Annus leiab vastukaaluks, et immigratsiooni reguleerimine on vaid üks tahk inimvara ressursi säästlikumast kasutamisest ja loodab tööhõive maksimeerimisele ning ümberõppele. Immigrantide puhul leidub aga ka tänini neid, kelle oskused jäävad kasutamata, näiteks tuleks hoolikamalt kaaluda kohustuslikus korras elamisloa saanud perekonnaliikmete kvalifikatsiooni ja Eesti ühiskonda panustamise võimalusi.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)
Kui palju immigrante Eesti ja Euroopa vajavad?
Vastavalt Euroopa Komisjoni hinnangule vajab ELi turg järjest enam sisserändajaid, et olla hästi toimiv ja konkurentsivõimeline majanduskeskkond. Järgmise 50 aasta jooksul nähakse ette isegi 50 miljonile immigrandile elamisloa võimaldamist.
Nii näiteks usutakse 2015. aastaks vajatavat IT valdkonna katmiseks kuni 700 000 spetsialisti. Siiski on spekulatsioonid ja arvestused, nagu ka Ruth Annus tõdeb, erinevad.
Euroopa Komisjon ei näe oma strateegias ette täpseid numbreid. Siiski on näiteks tervishoiutöötajate puhul 2015. aasta vajaduseks toodud 1 kuni 2 miljonit inimest – kas või Eestile mõeldes on see märkimisväärne vahe.
ELi siseasjade volinik Cecilia Malmström leiab, et Euroopa finantskriisist väljatoomisel tuleks kasutada just sisserändajaid. Malmström toob näite immigrantide alaväärtustamise kohta Rootsist, kus said hiljuti meditsiinidoktoriks 65 sisserändajat, kes olid seni töötanud bussijuhtidena ja teistel märka madalamapalgalisematel ametikohtadel.
Samas leiab Euroopa ametiühingute konföderatsiooni juht John Monks, et igasugune diskussioon migratsiooni, kui kriisiabi vahendi üle on õigustamatu ja populistlik, kui ei võeta arvesse poliitilisi reaalsusi ja kõrget tööjõupuudust EL enda kodanike seas.
Debatil osalejad toovad välja, et iga ELi liikmesriik peab oma piiri korralikult kaitsma ja viisarežiimi rikkunu riigist välja saatma, et vältida illegaalset sisserännet. Eesti on oma otsustes olnud pigem konservatiivne ja valiv (meie sisserände kvoot on umbes 1344 inimest aastas ehk 0,1% elanikkonnast).
Lennuliiklus pärsib immigratsiooni
Kuigi üks kolmandik immigrantidest saavad elamisloa riigipoolse kohustuse tulemusena ja tegelik sisseränne on ca 4000 inimest (näiteks perekonna taasühinemine tõttu), ei ole kvoodiga reguleeritud elamisloa liikide osas see piirarv senini täitunud.
Ka pagulaste küsimust tuleb vaadelda eraldi ja siin on meie vähese atraktiivsuse põhjuseks (väikseim varjupaigataotluste arv Euroopa Liidus) Lehte Rootsi sõnul just rahvusvaheliste otselendude puudumine.
Kuid Eesti konservatiivsus mõnede ELi liikmesriikide suhtelise avatuse kõrval ei ole ainuke põhjus, miks meile saabuvad vähesed välismaalased. Palju sõltub ju ka riigi majandus- ja teaduskeskkonnast. Ruth Annuse sõnul ootame eelkõige ikkagi neid, kes tahavad ja suudavad panustada meie arengusse teadlastena, ettevõtjate ja oskustöölistena.
Paraku ei ole me ilmselt esimeste eelistuse hulgas nendele, kes oma oskuste ja teadmistega igale riigile kasu tooksid. Paradoksaalne, kuid oma halduslikus korrastatuses jääb meie imago kujundamisel tahaplaanile akadeemiline ja ettevõtlusvabadus.
Ka Eesti EL poliitika on pigem kontrollikeskne (tehes ka mitmeid soovitusi ELi taseme tõhusamaks kontrolliks), tundub, et meie sisseränne on küll kvoodiga reguleeritud ja menetlused standardiseeritud, aga puudub selgelt kommunikeeritud visioon, keda sisserändajana eelistame.
ELi immigratsioonipoliitika
Ilmselgelt vajab EL tugevamat ja konsolideeritumat integratsioonipoliitikat. Rääkides eraldi Schengeni viisasüsteemist, viitab Ruth Annus sellele kui põhiväärtusele. Ei saa ju ükski eurooplane tõsiseltvõetavalt vastu vaielda Lehte Rootsi tõdemusele, et Schengen on meie elu tunduvalt lihtsustanud.
Globaliseeruvas maailmas tundub loogiline, et ühisturule rajatud Euroopa Liit, kus töötajate ja teenuste vaba liikumine on olnud prioriteediks, laiendab teatud mõttes neid põhivabadusi ka suhetele kolmandate riikidega. Oluline ELi majanduskasvu strateegia (Euroopa 2020) edu alus on just õigesti korraldatud immigratsioonipoliitika, mis baseerub ühistele arusaamadele.
Praegune kriis on ju samuti vaadeldav usalduskriisina, erineva vastutuslävega riigid on liiga vähe oma muresid teineteisele usaldanud. Seega saab ainult toetada EL poolt deklareeritud püüdlusi läbipaistvamale ja lihtsustatud immigrantide vastuvõtukriteeriumite, elamisloa ja tööloa kombineerimise võimaluseks.
Loosung “right people with the right skills” peab olema lakmuseks, mille abil toetada parimate sisserännet ja vältida “muiduleivasööjate” armee suurenemist. Pagulaste ümberasustamine on muidugi omaette teema, millega EL järjepidevalt tegeleb.
Vastava ELi programmi eesmärk on muuta pagulaste vastuvõtmine lihtsamaks, et aidata neid, kes rahvusvahelist kaitset vajavad. Pagulasfond maksaks liikmesriigile iga pagulase kohta 4000 eurot, kuid pikemas perspektiivis on muidugi oluline nende lõimumine nii sotsiaalselt kui tööturu kontekstis.
Eestlaste umbusk
Samas on ju igal riigil oma nõuded ametikohtadele, töökogemusele ja ka palgad ELi liikmesriikides on vägagi erinevad. Analüüside tulemusel on just tarbija see, kes kannatab protektsionismi, aga ka majanduskeskkonna isoleerituse tõttu. Puudub või tahetakse vältida konkurentsi ja valikuvabadust.
Mobiilsem ja paindlikum tööjõud võib tõepoolest olla vahend majanduskliima parandamisel ja kriiside vältimisel regionaalses võtmes. Seda enam, et Lehte Rootsi sõnul on oma riigist lahkuma sunnitud tänapäeval mitte vaid poliitiliste kriisikollete või majandussurutiste ohvrid, vaid ka looduskatastroofide eest pagejad. Euroopa on turvaline piirkond ja see on juba väärtus, mis annab meile suurema valiku immigratsioonipoliitika rakendamisel.
Hiljuti lõi rahvusvahelises meedias laineid president (ja presidendikandidaat) Sarkozy ultimaatum Schengeni viisasüsteemile, kui ta lubas oma elektoraadile: “Lahkume järgmise 12 kuu jooksul süsteemist, kui see ei muutu karmimaks,” olles juba varem väitnud, et Prantsusmaal on liiga palju välismaalasi.
Kriitikute arvates on tegu pigem populaarsuse otsimisega valimisdebati ajal. Samas, kui sellised üleskutsed leiavad toetust, on see jõuline märk, et seni on toimitud vääralt või läbimõtlematult kas ELi või ikkagi eelkõige Prantsusmaa valitsuse enda poolt.
Hetkel kuulub Schengeni süsteemi ELi 27 liikmesriigist 23.
Kuigi oleme varmad EL poliitikaid toetama, tuleb nõustuda Lehte Rootsiga eestlaste umbusklikkuse osas välismaise tööjõu suhtes. Loodan väga, et Ruth Annuse öeldu, et Eesti räägib kaasa ELi õiguse kujundamisel, on järjest enam tõsiseltvõetav fakt, mitte soovunelm. Siinjuures on kindlasti õigusselguse tagamiseks vajalik ulatuslikum kaasamispoliitika, et asjast huvitatud saaksid sõna enne ametniku Brüsseli lendu.
Immigratsioon ja ettevõtlus
Rääkides meie ettevõtlusmaastiku ja immigrantide vahelisest seosest, meenub muidugi hiljutine elamislubade skandaal. Huvigruppidele on hiljuti saadetud välismaalaste seaduse muutmise eelnõu, mille üheks koostajaks on debatis osaleja Ruth Annus.
Eelnõu seletuskirja kohaselt on eesmärgiks “vähendada elamislubade väärkasutuse ohtu terviklikult ja tagada, et sisserände piirarv täituks nende isikutega, kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides. Eelnõu on välja töötatud seetõttu, et välismaalaste seaduses sõnaselgelt sätestatud tingimustele näiva vastavuse loomise teel on saadud elamisluba, mille taotlemise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile”.
Eesti on oma kontrolli ka muudes küsimustes karmistamas. Ruth Annuse sõnul loobutakse ilmselt elamislubade andmisest neile, kellel on lihtsalt piisav sissetulek (kuigi selliste lubade hulk on olnud kaduvväike) põhjusel, et see pole piisav avalik huvi, kui inimene end Eestis oma vahenditest lihtsalt ära elatab.
Ruth Annus viitab välismaalaste seadusele, mille kohaselt välismaalasele, kes tuleb Eestisse töötamise eesmärgil, tuleb maksta tasu, mille suurus on vähemalt võrdne statistikaameti poolt viimati avaldatud aasta keskmise brutopalga ja koefitsiendi 1,24 korrutisega.
Ksenofoobia ja rassism
Välismaalaste seadus viitab ka üsna konkreetse kategooriaga isikutele, keda Eesti oma ühiskonnas eelistaks. Kõrgema palganõude mittekehtimist näiteks ülikoolide õppejõududele pean oluliseks mitte isegi seetõttu, et see vähendab meie teadus– ja õppeasutuste finantskoormust, vaid pigem loogiliseks seetõttu, et heal teaduskohustusega õppejõul on teaduspagas, mis võimaldab tal koos ülikooliga taotleda oma uurimustöö finantseerimist.
Lehte Rootsi arvates on seaduses aga ka mitmed muud faktorid, mis nn “kasulikku immigratsiooni” pidurdavad – näiteks oskustööliste puhul kohustus neid kõigepealt Eestist otsida. Sellele lisandub üldises mõttes väga kitsalt piiritletud immigratsioonivõimalus ja selle keerukas protseduur.
Teisest küljest võib see Lehte Rootsi sõnul viia probleemideni rahvaarvu vähenemise ja kasvava emigratsiooni tingimustes. Lehte viitab ka eestlaste võõravaenule. Mõned aastad tagasi justiitsministeeriumi korraldatud uuring leidis, et Eestimaalaste ksenofoobial ja rassismil on oma ajalooline ja majanduslik taust: “Kultuurilise, majandusliku ja üldise turvalisuse puudumine on oluline teistesse kultuuridesse ja sisserändesse negatiivselt suhtumise põhjus“.
Ruth Annus leiab vastukaaluks, et immigratsiooni reguleerimine on vaid üks tahk inimvara ressursi säästlikumast kasutamisest ja loodab tööhõive maksimeerimisele ning ümberõppele. Immigrantide puhul leidub aga ka tänini neid, kelle oskused jäävad kasutamata, näiteks tuleks hoolikamalt kaaluda kohustuslikus korras elamisloa saanud perekonnaliikmete kvalifikatsiooni ja Eesti ühiskonda panustamise võimalusi.
(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)
