Leidsin hiljuti selle kurikuulsa elustiiliajakirja nimega Pulss, kus Piret Tali Tallinnast kirjutab. Selle kohta on MK-Estonia peatoimetaja Andrei Titov avaldanud Delfis vastulause pealkirjaga "Ajakirjanik Piret Tali õhutab lubamatult vaenu".

On küll päris kibedusest laetud tekst. Tsiteerin:

"Ei maksa end hellitada mõttega, et Tallinn on mändidealune Nõmme oma idüllilise turuga. Või meretuultele avatud Pirita või Merivälja. Või Kalamaja, kuhu trendikiriku kummardajad peavad vajalikuks elamine soetada ja etendada seal linnalähedase kohvikuterohke ökooaasi idülli.

Eesti keelt räägib Põhja-Tallinna elanikest 44% ning Sitsi trammipeatusest Kopli poole sõites paneb enamik inimesi autot roolides ukse lukku. Ja kes julgeb tunnistada, et et käib peesitamas ning vaba aega veetmas Stroomi rannas või Katariina kari juures Pikakari rannal?"

Üldse on kogu see artikkel üks hingetõmbepausideta kurtmine, kui kole on Tallinnas elada: vene teenindajad ei oska eesti keelt, vene lapsi pannakse eesti lasteaiarühmadesse, kus nad eesti laste emakeele ära rikuvad ja taskuvaraste eest hoiatavad meie pealinna avalikus ruumis isegi liiklusmärgid.

Sisserändajad ja turistid

Talil on isegi õnnestunud üks ütlemata Tallinna-vaenulik kommentaar saada “Uue Maailma” filmi autorilt Jaan Tootsenilt, kes elab Kalamajas ning nii räägib Pulsis temagi, kui ebameeldiv on talle olnud Tallinnas elamine... Uskumatu!

Tali lõpetab oma artikli retoorilise küsimusega, kas Tallinn on ainult sisserändajatele ja turistidele.

Ma ei saa aru, mis kärbes teda hammustanud on, et ta sellise artikli klantspaberil elustiiliajakirja kirjutas. Titovi artikli anonüümsetest kommentaaridest lugesin, et Tali on pärit Pärnust ja seega selge pilguga venelaste rohkuse suhtes Tallinnas. Vaatenurk seegi.

Iroonilise kokkusattumusena sain samal päeval, kui Pulsist Piret Tali teksti lugesin, laenuks ja lugesin ühe hooga läbi palju tähelepanu ja kiitust saanud - ja raamatupoodides läbimüüdud - eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi romaani "Peotäis põrmu".

See on üsna lohutu pilt Tallinna venelaste elust. Raamatu tegelastele tundub, et venelastena takistab nende karjäärivõimalusi "klaaslagi" ning nende mõtetena esitatakse üsnagi alternatiivseid vaateid Eesti sise- ja välispoliitikale ning ajaloole. Neis uutes vaatenurkades on aga väga palju suurrahvalikku üleolekut Eesti riigi ja rahva suhtes.

Mannetu ja lootusetu elu

Raamatus portreteeritavad eestivenelased ei tundu end siin riigis kultuuriliselt kodus tundvat ja jälgivad ning tarbivad rohkem seda, mis tuleb Venemaalt: „Mumiy Trolli järgi tulid Zveri, nende järel tuli Zemfira. Tulid ja tulid... Alekandr Vassiljev - tuleb minna! Zadornov, Galkin, DDT, DTP jne jne. Kõik läksid ja tirisid meidki kaasa. Kaanisin end nurgas kokteile täis, läksin üldse saalist välja, ootasin teda tänaval. Mõtlesin, mõtlesin... Kui mannetu ja lootusetu on siinne elu, mõtlesin ma. Ma ei sallinud neid kedagi!“

Manifestilaadne koht raamatust on ära toodud selle tagakaanel:
"Lihtsam on olla moslem kui Eestimaa venelane! Nii palju peab kõike tegema! Nii paljudesse asjadesse tuleb uskuda! Ja nii paljudest asjadest peab loobuma! Kui oled venelane, pead käima Vene draamateatris. Pead vaimustuma vene kultuurist. Pead õigel ajal uut aastat vastu võtma! Kell üksteist! Koos kogu Venemaaga! Oled sa venelane või mitte, kurat võtku!

/---/

Pead Eesti seadusi kiruma.
Pead koos teistega jooma ja ropsima!
Sa ei tohi jätta märkamata, et venelasi rõhutakse. Sa oled kohustatud märkama. Kui sa seda ei märka, tähendab, sa pole enam venelane, kuna venelasi ju rõhutakse ja kui sa seda enam ei tunne, et sind rõhutakse, siis oled tasahilju lakanud olemast venelane!"

Depressioon ja enesetapukatsed

“Peotäie põrmu” tegevus leiab aset natuke rohkem kui kolme aasta jooksul selle aastatuhande esimesel kümnendil, kulmineerudes Pronksiöö sündmustega. Omamoodi sümboolsena mõjub, et nende rahvarahutuste segaduses ei õnnestu peategelase kaheksandat kuud rasedal naisel saada kiiresti haiglasse ning ta kaotab oma sündimata lapse.

Ivanovi raamatust ei saagi aru, kust algab iroonia ja kus see lõpeb.

See tagakaanetsitaat on kahtlemata lõikavalt sarkastiline, samas on pea kõik Ivanovi tegelased depressioonis, võtavad selle vastu ravimeid või sooritavad enesetapukatseid. Neile tundub, et neil pole siin ühiskonnas kohta. Peategelase naine töötab pangas tellerina, kus ta end kesklinna kontoris eesti töötajate hulgas halvasti tunneb, aga ei julge ümberviimist Koplisse või Lasnamäele küsida. Ja liigselt puuderdatud eesti naised sealsamas pangakontoris ei salli venelannasid, kuna need saavat endale kõige paremad mehed...

Kurb on see, et ma kujutan väga hästi ette nii Piret Tali reaktsiooni Ivanovi romaanis kirjeldatud eestivene tüpaažile – depressiivne, eestlaste suhtes skeptiline, mitte kuhugi kuuluv - kui ka nende suhtumist Tali artiklist paistvasse mõttelaadi.

Hea on elada kohas, kus riigikeel on domineeriv ja seetõttu pole Tallinn – olgu, suurem osa sellest – õigele eestlasele sobiv elupaik… Kujutan elavalt ette, kuidas Ivanovi tegelased loevad seda Pulsi klantspaberil avaldatud artiklit ning on sunnitud oma antidepressandi- ja viinadoose koheselt suurendama. Samuti süveneks nende arvamus eestlastest kui “Nõukogude ajal äraaetud tšuhnaadest”, kes üritavad elu eest mõjuda skandinaavlastena.

Poliitiliselt ebakorrektsed on mitmes mõttes mõlemad – nii Ivanov kui Tali. Ühelt poolt võib selline allasurutud negatiivsete mõtete väljaütlemine ju omajagu teraapilinegi olla, teisalt suurendab iga selline laiemat kõlapinda saanud mõtteavaldus siinse kahe kogukonna vahelist lõhet. Kurb hakkab. Mõlemat lugedes.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid