Randpere sõnul on töötuskindlustusmakse vabatahtliku lahkumishüvitise jaoks liiga kõrge
Reformierakondlane Valdo Randpere lausus, et kui 2008. aastal töölepingu seaduse vastuvõtmisel valitsuse, ametiühingute ja tööandjate vahel kompromiss sõlmiti, siis lisati sinna küll punkt vabatahtlikult ja poolte kokkuleppel lahkujatele töötukassast hüvitise maksmise kohta, aga tingimuseks oli, et töötuskindlustusmakse suurus ei tohi olla üle 1,5 protsendi.
Randpere tuletas meelde, et hetkel on makse suuruseks 4,2 protsenti ning valitsus on lubanud seda langetada kolmele protsendile. Mõistagi ei osatud 2008. aasta alguses järgnenud majanduskriisi ette näha.
Randpere lisas, et leidis teemasse süvenedes ühe Eiki Nestori tsitaadi aastast 2001, milles Nestor laskis elegantselt põhja sama idee, mida ta praegu kaitseb. "Nüüd on ta pöördunud ja vaidleb iseendaga," lausus Randpere.
Peale 2008. aasta kokkuleppe sõlmimist muutis aga valitsus seadust ja lisas töötukindlustusmaksest tasutavate teenuste sekka ka aktiivsed tööturumeetmed, mida 2008. aastal kokkulepet sõlmides ei olnud ja mida ei saanud seega ka ette näha. Kas see ei muuda mitte olukorda?
Randpere tunnistas, et polnud tollal veel riigikogus ja ei oska seda täpselt kommenteerida. "Ent endise tööandaja ja erasektorist tulnuna vaatasin suurte silmadega, kui seda arutati ja otsustati ja imestasin, et küll Eesti riik on ikka jõukas ja mis laadi hüvitisi ta maksta jõuab," imestas Randpere.
Kas aga solidaarsusest peaksid ka riigikogu liikmed loobuma oma kolmekuulise palga suurusest lahkumishüvitisest, kui nad vabatahtlikult peaksid riigikogust lahkuma? Randpere ei osanud seadusemuudatuse vajaduse kohta seisukohta võtta, aga ta kinnitas, et kui tema peaks kunagi vabatahtlikult riigikogust lahkuma, siis tema seda hüvitist ei võtaks.
Eiki Nestor 14. veebruaril 2001 riigikogus:
Põhiliselt on tõstatatud küsimus sellest, kas inimesed, kes ise lahkuvad töölt omal soovil, peaksid saama ka seda kindlustuskaitset või mitte. See on olnud avalikkuse tähelepanu all ja selline ettepanek on tehtud. Ka põhjendus, mis ära tuuakse, on kaunis tõsine. Põhjendus on see, et sageli inimene allub tööandja survele ning kirjutab ise selle avalduse ja läheb ära. See on probleem, millega tuleb tegelda töölepinguseaduse raames, sest kui me kindlustusest räägime, siis juba kindlustusteooria ütleb, et ei saa kindlustada riski, mis sõltub inimesest endast. Võib-olla mu võrdlus on kohatu, aga ta on väga täpne. Näiteks kui te kindlustate oma maja selle vastu, et maja ei põle maha, siis keegi ei maksa ju teile kindlustust välja, kui te ise panete oma maja põlema ja ütlete ka veel, et olete oma maja maha põletanud. Sellist kindlustust teile kunagi keegi pakkuma ei hakka. Seetõttu ka töötuskindlustuse puhul räägime siiski nendest riskidest sellisel moel, nagu nad seaduses kirjas on. Aga probleem iseenesest, et tööandja survel inimene selle avalduse kirjutab, on olemas ja seda ei tule lahendada mitte selle seadusega, vaid näiteks töölepingu seadusega.
