Urmas Oja: Autojuhid, andke teed ja signaali, mitte rihma!
Lisaks kiiruseületamiste vähenemisele on positiivne ka see, et inimesed kasutavad meelsasti turvavööd. Tõsi, ka minul läks ikka päris kaua, isegi aastaid, enne kui sain oma vanemad turvavööd kasutama. Nemad olid ju nõukogude ajast harjunud vööd, kui mingit ebamugavat tilbendist, ignoreerima. Uutes autodes, mis kinnitamata vöö korral ebameeldivalt piiksuma hakkasid, mõeldi kiiresti välja geniaalne lahendus – vöö pandi kinni, ent istuti selle peale ja auto oligi lollitatud. Tegelikult lollitati, muidugi, endid.
Läks veel aastaid, kuni nad seda vööd ka tagaistmel kinnitama harjusid. Vöö peale tõmbamine võib tunduda ebamugav, kui pole harjunud, räägiti mulle. Teisest küljest - ebamugav võib olla ka hommikul päeva alustades pükste jalga tõmbamine. Ometi ei jäta me seda tegemata.
Näiteks minu enda autod ei liigu meetritki enne, kui kõik inimesed pole turvavööga kinnitatud. Siis on autot juhtival inimesel ka kohe palju lihtsam reisijate eest vastutada ja sõit on rõõmsam. Lase või vilet!
Vile laskmisest rääkides - kindlasti tuleks Eesti liikluses palju rohkem signaali lasta. Ja üleüldse üksteisega liikluses suhelda. Hea tava kohaselt liputame kaugtuledega, kui märkame politseipatrulli ning juhendame maanteel suunatuledega mööduma või mitte mööduma, tänades ohutuledega vastu. Aga see on ka kõik.
Ära pahanda trügijate peale
Kui keegi viimasel hetkel vahele trügima hakkab, pahandame. Aga see on vale. Lase ta parem vahele ja trügi teinekord ise ka, kui alles viimasel hetkel taipad, et vales sõidureas oled.
Liiklus peab olema sujuv, aga suhted selles peavad olema ka kiiresti ümber mängitavad. Kui enamik liiklejaid on rahulikud, siis neile, kel on kiire, tuleb ka vastu tulla. Isegi neile, kes on lihtsalt veidi ülbema karakteriga.
Liiklus pole koht, kus üksteist õpetada, roosata „ukse“ kinni panemisega reavahetusel, vaid otse vastupidi – liikluses tuleb tulla vastu. Anda järele, mitte rihma. Ja loomulikult mitte vehkida mingi kulunud küsimusega aust, et kes on kõvem mees ja miks ma peaksin sulle, sitikale, teed andma. See on lauslollus. Ega me enam mingil rüütliajastul ela. Kui näed, et keegi hakkab sulle ette keerama, anna signaali ja vehi käega teatamaks, et ta seda teha võib!
Eesti liiklus on väga rahulik ja sujuv. Ummikuid meil pole. 15 minutit Liivalaia tänaval aeglasemalt sõitmine pole mingi ummik. Ummik on see, kui seistakse liikumatult 2 tundi jutti. Nagu Kesk-Euroopas teinekord kiirteelgi juhtub.
Teedel metsikult ruumi
Meil siin Eestis on kasutamata ruumiressurssi teedel veel metsikult. Nimelt on siin liiga laiad sõiduread! Selle põhjuseks on nõukaaegne norm, mis kehtestati seoses tankide laiusega, nagu arhitekt Villem Tomiste EPLi veergudel kunagi kirjutas.
Et aeg on vahepeal omasoodu edasi tiksunud, peaksidki sõidurajad meil kindlasti kitsamaks muutuma. Siis mahuks tänavale rohkem autosid, ilma et peaks neid tänavaid jalakäijate alade arvelt laiemaks ehitama. Võib olla saaks tänavaid hoopiski kitsamaks ehitada ning tekitada Tallinnasse ühe korraliku jalakäijate ala, kuhu autod mitte kunagi ei pääsekski. Sellist ala ega sellise ala perspektiiviga territooriume lähitulevikus teostatavate projektide nimekirjas paraku nagu polekski.
Tänavate kitsamaks tegemise teine boonus on see, et kitsamatel teedel ja tihedamas liikluses on sohvrid veelgi tähelepanelikumad, õpivad oma agregaate meisterlikumalt juhtima ning muutuvad teiste vastu sõbralikumateks. Nad lihtsalt on sunnitud teiste vastu sõbralikumaks muutuma, sest tihedamas liikluses tuleb paratamatult arvestada teistega – muidu läheks ju nõmedaks plekimõlkimiseks.
Niisugustel võimekatel autojuhtidel pole ka mingi probleem sõidu ajal õuna süüa või mobiiltelefoniga rääkida. Tõsi, kui telefon ikka käest kukub, siis peab olema küll rumal inimene, kui seda sõidu ajal istme alt taga ajama hakata
Aga roolis olles mobiiliga rääkimine on küll üledramatiseeritud. Olen selles täiesti kindel. Nimelt tuleb enamike uute autode infotainment-süsteemide ehk siis muusikakeskuse, navigatsiooni ja muu juhtimiseks nii palju nuppe ja klahve vajutada, et mobiili käsitsemine on selle kõrval lapsemäng.
Ühe käega auto juhtimine peaks olema aga osa autokoolides õpetatavast. Seda enam, et autosid tekib maailma aina rohkem juurde ning noorem põlvkond on harjunud keerulisi aparaate kiiresti ja korraga kasutama. Harjugu ka vanem.
(Autor on ajakirja TopGear Eesti peatoimetaja.)
