Moslemid on oma sallivusega meist üle
Muudel juhtudel arvan ma siiski, et surnuid tuleb austada. Elavaid tuleb austada ja kui nad surevad, siis tuleb neid veel rohkem austada ja lasta neil rahus teispoolsuses viibida, mitte neid ka peale surma alandada, sõimata ja häbivääristada.
Täna jõudis Delfisse uudis sellest, kuidas USA sõdur tappis Afganistanis kolm tsiviilisikut. Kommentaariumi vaadates nägin aga mitte midagi üllatavat, kuid siiski häirivat. Taas on inimesed võtnud endale õiguse häbistada surnuid, taas on võetud õigus tsiviilisikute surma üle rõõmustada. Suhtumine, et „kui sa oled Afganistaan, siis oled sa terrorist,“ on tavaline.
Ma ei mõista, kuidas inimesed saavad üleüldse mõelda, et kellegi rahvus muudab nad halbadeks inimesteks ja kellegi rahvuse tõttu on ta surma ära teeninud. Minul tekib alati küsimus, et kui Eestis on korduvalt kohtus olnud pedofiilid, kas see siis teeb kogu meie rahva pedofiilideks. Ma ei usu, aga miks siis ometi arvatakse, et kui moslemite hulgas on terroriste, et siis kogu rahvas ongi kari terroriste, kes väärivad surma?
Olgu mis on, iga riigi rahva hulgas on inimesi, kes saadavad korda kohutavaid tegusid, mis hävitavad mitmete inimeste elu. Kuid see ei muuda kogu rahvastikku kohutavaks. See ei anna õigust tavalise tsiviilisiku surmast rõõmu tunda ja neid ka pärast surma häbistada. Ka nemad on inimesed ja minu meelest täiesti võrdsed meiega. Võib-olla isegi mõnes mõttes meist üle, sest nemad ei ole need, kes istuvad kommentaariumis ja rõõmustavad eestlaste surma üle.
