Heikki Mäki: Heaolu kasvab ikka tööd tehes
Avalikkus räägib jälle palkadest ja palgataseme tõusust. Olen murelikult jälginud viiteid selle kohta, nagu oleksid ettevõtted keskmiselt maksnud 2011. aasta jooksul suuremaid palku kui varasemalt. Võib ju olla, aga see ei tohiks minu arvates olla esimene näitaja, millega palkade tõstmise soovi põhjendatakse. Selline arutelu võib soodustada kontrollimatu palgaralli taaskäivitumist.
Eelmise palgaralli eest makstakse endiselt kõrget hinda. Suurimateks kannatajateks on need noored, kes jätsid ametiõpingud pooleli, et tööturule siseneda ja ei jõudnud suure kiirustamisega omandada kogemusi üheski valdkonnas. Paljudele jäi nendest aegadest mälestuseks liiga kallilt ostetud ja pooleli jäänud unistuste maja keset põldu asuvas uues elamurajoonis.
Samuti oli murettekitav lugeda Hansapanga endise juhi ja Eesti majanduse arvamusliidri Indrek Neivelti hiljutist kirjutist sellest, nagu kohalikku madalat palgataset väidetavalt ära kasutavad välismaised ettevõtted oleksid Eesti majandusele ainult kahjuks.
Esiteks, tuleb meeles pidada, et need samad välismaised firmad pakkusid ka masu ajal inimestele tööd ja lõid isegi uusi töökohti. Teiseks, ka väiksema lisaväärtuse tootmisega tegelevad ettevõtted on aja jooksul koolitanud märkimisväärsel hulgal insenere ja muid eksperte ning tänu nende panusele kohaldatakse Eestis rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks tunnistatud protsesse ja juhtimismudeleid. Neivelt ei arvesta ka sellega, et personali värbamise firma Fontes on kohalikes aruannetes korduvalt välja toonud, et välismaised tööandjad maksavad sama töö eest, võrreldes eestlastest konkurentidega, kõrgemat palka.
Otseteed õnneni pole
Ühiskonna tasandil kasvab heaolu kõige kindlamini ikka tööd tehes. See on teadmine, mis on õpitud Soomes ja Rootsis praeguse eduni viinud majandusmudeli (põllumajandusest industrialiseerimise ning siis rahvusvahelistumiseni) kasutamise jooksul.
On fakt, et otseteed õnneni ei ole. Kui aga heaolu mõõdetakse ainult rahas, on see ettevõtete ja nende töötajate jaoks alati seotud toodetud lisaväärtuse tõusuga ning riigi majandust toetava eksportkauba eduga. Vaimset heaolu omakorda stimuleerib võimalus tööd teha - soovitavalt sellist, mis vastab inimese oskustele.
Praegu on Eesti ühiskonnas probleemiks see, et tööpuudus ei lange, kuigi vabade töökohtade arv on juba tõusmas. Majanduse alused on taastatud ja eksport toimib. Ettevõtted oleksid valmis looma uusi, organisatsiooni igal tasandil lisaväärtust loovaid ja mõne aja jooksul ka palgatõusu võimaldavaid töökohti.
Need samad lisaväärtuse tootmise ja konkurentsivõime tõstmise kriteeriumid on aga suurendanud töö keerukust. Töötuks jäänud inimestel ei ole enam neid oskusi, mida nende värbamisel võis eeldada. Tööturult kõrvalejäänute või juba tõsiselt tõrjutute arv kasvab kiiresti.
Ma arvan, et ühiskondlikud arutelud tuleks palgatõusu teemade käsitlemise asemel suunata hoopis nende inimeste aitamisele, kes on väsinud, kibestunud ja kaotanud peaaegu igasuguse lootuse töökohta leida. Valitsusjuhtide ja ettevõtjate tihe koostöö võiks näiteks Saksamaa mudeli põhjal ümberõppe- ja toetusprogrammide loomisega tuua palju tõrjutuid tagasi tööturule ja viia vaimse heaolu sellega uuele tasemele.
(Autor on Soome-Eesti kaubanduskoja juhatuse esimees.)
