Anna Levandi - maast madalast tugev hingelt ja vaimult
„Kui tead, mida tahad saavutada, jõuad rohkem ning su elu on huvitavam,“ kirjutab Anna Levandi Õpetajate Lehes.
Olin kuue ja poole aastane, kui esimesed uisud sain ja uisutrenni läksin, sportlase kohta alustasin suhteliselt hilja. Pool aastat uisutasin liuväljal, siis soovitas treener mul spordikooli astuda. Ju ta nägi, et mulle sobib see ala. Kooli sain sisse üsna suure vaevaga, teised minuvanused olid juba aasta harjutanud ja uisutasid minuga võrreldes väga hästi. Mind võeti vastu katseajaga, pidin tõestama, et mitte asjata. Ma ise hullupööra tahtsin uisutada!
Sündisin ja käisin koolis Moskvas. Mu ema on klaveriõpetaja, isa oli noorena keskmaajooksja, temalt olen saanud sportlasehinge. Isa oligi mulle esimestel aastatel kõige rohkem toeks, viis mind iga päev linna teise otsa trenni, sõitsime ühistranspordiga, autot meil polnud.
Lapsi võeti alguses vastu rohkem, et valik oleks suurem. Seitsme-kaheksa-aastasi oli jääl ikka väga palju. Mäletan, et treener andis meile ülesande teha hüppenööriga viis kahekordset hüpet järjest. Kõik hüppasid rõõmuga, see tundus lõbusa mänguna, kuni ta ühel päeval ütles, et kes täna viit korda ei hüppa, see jääle ei lähe. Aga see oli kõige suurem karistus, sest uisutamise pärast me siin ju käia tahtsimegi! Enamikul ei tulnud hüpped välja, ainult kolm-neli paremat said hakkama. Ja siis hakkas trall pihta – me muudkui hüppasime, sest teadsime, et muidu jääle ei pääse. Kui ülesanne oli täidetud, püstitas ta järgmise eesmärgi: hüpata kümme, seejärel 15 ning lõpuks 25 korda järjest. Siis kordus sama asi ühel jalal...
Praegu, ise treenerina töötades mõistan, miks ta nii tegi. Ta lõi kaks kärbest korraga: esiteks parandas lühikese ajaga meie füüsilist vormi, teiseks aitas see tal valida ja jätta alles parimad. Karm, aga väga tark otsus.
Ma ei arva, et olin väga andekas, tulemused ei olnud esialgu sugugi head. Aga välja valiti hingelt ja vaimult tugevamad, need, kes edaspidi, kui koormus aina kasvab, vastu peavad. Andekusest üksi piisab umbes kümnenda eluaastani, edasi on töö, töö, töö. Hommikul oli treening, kell pool üksteist algasid koolitunnid, pärastlõunal jälle trenn. Väsinud ei tohtinud olla. Seda, kui pühendunud keegi on ja kui palju on eesmärgi nimel valmis pingutama, peeti kõige tähtsamaks.
Mäletan, et kui sain nohu või köha ja hakkasin haigeks jääma, siis isa lausa pahandas mu peale. Ta ütles, et pean ise hoolitsema, et higised riided kuivade vastu vahetaksin ega külmetuks. Tegin enda jaoks järelduse, et sportlasel ei ole õigust haige olla. Vähemalt ei tohi ta hakata end haletsema, vaid vastupidi, peab endale sisendama, et tuleb terve olla. See tõepoolest aitab, kõik on mõtlemises kinni. Need õppetunnid jäid mulle lapsepõlvest väga sügavalt meelde.
Paar korda üritasin uisutamisest loobuda. Vennad õppisid prantsuse lütseumis, ka mind oldi nõus hilinemisega vastu võtma. Alguses tundsin kergendust, aga vähem kui kuu aja pärast mõistsin, et ei saa uisutamiseta elada, ja alustasin uuesti. 16-aastaselt teadsin juba täpselt, mida tahan.
Olen ka oma lastele rääkinud, mis on elus tähtis. Olen öelnud, et kui tead, mida tahad saavutada, siis jõuad rohkem ja su elu on huvitavam.
