Tuleb Paide linnaelanikele kaasa tunda. Kõigepealt arvas president, et riigiametitest on sinna alles jäänud vaid töötukassa kontor ja nüüd tuleb kohale haridusminister, kes arvab, et tegelikult on õpetajad ikka vägagi jõukad. Kuigi ta seda otsesõnu välja ei öelnud, ei jäta tema demagoogiahõnguline küsimus õpilastele just palju tõlgendusvariante.

Nimelt küsis haridusminister klassitäie õpilaste ees: „Kes arvab, et tema vanemate palk on kõrgem kui õpetaja 700 eurot? Kes arvab, et tema vanemate palk on väiksem kui 700 eurot?“ Kätemerd nähes konstateeris Aaviksoo, et 700 eurost väiksemat palka saab suurem osa õpilaste vanematest. Selle teadmise taustal on muidugi kohane meenutada, et härra minister saab ise kordades suuremat palka kui õpetaja...

Ent sellega streiginädala veidrused ei lõpe. Nimelt oli üpris kummastav ka Peeter Võsa kõne, mille ta pidas Kalevi spordihallis Tallinna linna organiseeritud õpetajate streigi toetusmiitingul. Võsa utsitas oma kõne ajal kogu saali püsti tõusma ning luges siis ette Meie Isa palve parafraseeringu. Õnneks või kahjuks olid poliitreligioossusesse kaldunud üritust nautimas peamiselt linnavalitsuse ametnikud ja kesknoored...

Kindlasti on positiivne, et tuhanded õpetajad ja ka kõik ülejäänud streigiga liitunud said oma suu puhtaks rääkida. Ent kõigi asjaosaliste reaktsioonid paljastavad, et 20 aastat iseseisvust on ilmselgelt liiga vähe, et jõuaks tekkida mõistlik streigikultuur või kasvaks oskus pidada dialoogi lõpuni viisakaks jäädes.

Loomulikult ei tuleks selle kõige pärast streike halvaks tituleerida. Aga kui pärast meeleavaldusel külmetamist taas laua taha istutakse, on igal osapoolel põhjust oma käitumise üle järele mõelda.