JUHTKIRI: Eesti tegematajätmiste ja ärategemiste vabariik

Täna alustavad austatud pedagoogid streigiga. Nagu eestlastele kohane, nööriti ka neid pikalt, enne kui end kokku võeti ja tegutsema asuti.

Igatahes ei jää üle muud, kui soovida õpsidele meeldivat streiki ja kõikide soovide täitumist. Austades iga inimese õigust saada oma töö eest väärilist palka, tasub mõelda, mis neid selle kõigeni viis.

Esiteks. Õpetajad on süüdistanud võimureid katteta lubaduste andmises. Et haridusminister siiski otsustas õpetajate nõudmistele vastu tulla, näitab, et järelikult on õpetajate soovid põhjendatud ja tahte olemasolul on kõik siin riigis võimalik, sealhulgas ka pedagoogide palkade tõstmine.

Teiseks. Aaviksoo eilne käik palku tõsta (tõsi, soovitud 20% asemel 15%), näitab paraku ka seda, et ajastamisega on meil siin jätkuvalt kehvasti – hiljaks jäite, poisid! Õpetajatele oleks võinud ju tiba varem vastu tulla ja ammu oleks pidanud ära tegema haldusreformi ning ka koolireformiga pole mõtet molutada – siis oleks supp katlas paksem ja meeleavaldused olemata. Kogu selle jama taustal aga tasub meenutada, mis juhtus eelmine kord, kui asjata oodati – pronkssõduri hilisem teisaldamine näitab ilmekalt, et tänased toimetused on kindlam eelmisel nädalal ära teha.

Kolmandaks. Siiski oleks vaid tegematajätmistest vale kirjutada, sest erinevalt koalitsioonist, on opositsioon tegutsemistuhinas ja valmis lõikama kogu poliitilise profiidi, mida lõigata annab. Kusjuures saak kavatsetakse koristada vaid ühe päevaga ning kuna noos tõotab tulla rikkalik, läheb selle ära vedamiseks vaja terve Tallinna linna ühistransporti!

Sultsi plakatid ja seisvad trammid-trollid on pelgalt veepealne osa kaaskodanike pahameele jäämäest. Nimelt paikneb suur osa sellest meie banaanivabariigi idaosas... Ja mis siis saab, kui poliitiliselt agiteeritud džinn ei tahagi enam purki tagasi minna?

President Ilves kommenteeris streigiteemat Delfile järgmiste sõnadega: „Kui streikide käigus võetakse kasutusele Eesti riiki halvustavad või ähvardavaid üleskutsed, siis pisendavad või koguni kompromiteerivad need õpetajate täiesti legitiimset soovi saada oma töö eest suuremat palka ning asetavad kogu sündmuse hoopis teise valgusse.“

Sestap häbenegu see, kes otsustas vett sogastada ning niigi vaeste õpetajate streiki kasutada poliitilistele vastastele ära tegemiseks. Ka tema väärib midagi, aga kindlasti pole selleks sajaeurone palgatõus.