Ilvi Jõe-Cannon: Eesti kodanikualgatus on nõrk ja sõltub võimurite suvast
Kõlavatest sõnadest ja suurest sebimisest hoolimata ei ole kodanikualgatus Eestis alati teretulnud, sõltudes algajast ja teema sobivusest võimuritele.
Kui lugesin lehest, et peaaegu iga viies Eesti laps elab vaesuses ning õiguskantslerist lasteombudsman kutsub 6. märtsil kokku ekspertide ja otsustajate ümarlaua „Laste vaesus – otsime lahendusi!“ pöördusin õiguskantsleri poole ettepanekuga mind, kui laste vaesuse valdkonnas pädevat inimest, kutsuda ümarlauas osalema.
Selgitasin, et minu kogemused on tulnud aastate vältel seoses Tallinn International Rotary klubi projektidega, mida oleme läbi viinud Tudulinnas asuva "MTÜ Maria ja lapsed" ning Valgamaa, Võrumaa ja Tallinna majanduslikes raskustes lasterikaste perede toetuseks. Olen ühtlasi Ameerika Kaubanduskoda Eestis vastava komitee eesistuja, kes on toetanud Eesti Toidupanka. Kodanikuna soovisin ma oma kogemusi jagada selles olulises ja mulle tuttavas valdkonnas.
Mulle öeldi viisakalt ei.Vastuseks teatati, et ”Ümarlaud on suunatud eelkõige otsustajatele, keda oleme palunud kutsetega. Meil on eesmärk rääkida läbi lahendusi eelkõige nendega, kelle pädevuses on midagi võimu tasandil ära teha ja kes saaksid ning kellel oleks ka kohustus ja vastutus suuremaid süsteemsemaid lahendusi ellu viia.”
Pardon, aga siin on midagi paigast ära! Kuidas on võimalik leida lahendusi, kui probleemist ei ole ulatuslikku ja selget ülevaadet? Kui ei ole põhjalikult tutvutud asjade seisuga, siis ei ole ju võimalik ümarlaual teha pädevaid otsuseid ega pakkuda lahendusi. Seetõttu mulle tundub, et eesmärk ”rääkida läbi lahendusi eelkõige nendega, kelle pädevuses on midagi võimu tasandil ära teha ja kes saaksid ning kellel oleks ka kohustus ja vastutus suuremaid süsteemsemaid lahendusi ellu viia” paneb vankri hobuse ette – see tähendab, et pädevat tulemust pole loota. Sest siiani pole ju "pädevuse omajad ja võimu tasandil tegijad" midagi ära teinud. Kuidas on siis kujunenud olukord, millest nemad ilmselt alles ajakirjanduse vahendusel teadlikuks said?
Kõlavad sõnad ja suur sebimine
Tahan sellega näidata, kuidas tegelikult on Eestis lood kodanikualgatusega. Olen 14 aastat tegutsenud rohujuuretasandil vabatahtlikuna, et aidata ellu viia kodanikuühiskonda. Aastaid on riigijuhid soovitanud meil kaasa lüüa kodanikuühiskonna arendamises, teha koostööd organisatsioonidega ja riigiasutustega, edendada läbipaistvust ühiskonna tegevuses ja nii edasi, ja nii edasi.... Viimasel ajal ei kuulegi sõna ühiskond ilma täiendita "kodaniku"!
Alles see oli, kui vabariigi aastapäeva hommikul ütles Riigikogu eesistuja Ene Ergma oma kõnes: „Ühiskonnas on üles kerkinud mitmeid probleeme, mis vajavad laiapõhjalist arutelu. Dialoog, arukas mõttevahetus, kus inimesed arutlevad üksteist kuulates ja üksteise seisukohtadest lugu pidades, võib viia parima lahenduseni.”
Ning leidus ka järjekordselt arvamus selle kohta, et Eestis on kodanikualgatus nõrk. Seekord tsiteeriti Mare Taagepera.
Minu kogemus viimase 14 aasta vältel on näidanud, et kõlavatest sõnadest ja suurest sebimisest hoolimata ei ole kodanikualgatus alati teretulnud, või sõltub sellest, kes on algataja - kas ta on "kõrgemal pool" aktsepteeritud või kas teema tõstatamine sobib võimuritele. Pöördumine õiguskantsleri poole on sellest vaid kõige hilisem näide.
Kuna läbipaistvust riigi asjaajamises on juba aastaid edendatud, võiks õiguskantsler avalikustada, kes on need eksperdid ja otsustajad, kes ümarlauale kutsuti. Muidugi, tähtis on tulemus. Nüüd jääb siis üle oodata, millist lahendust võimukodanikest koosnev ümarlaud pakub ja kuidas seda siis ka ellu viiakse.
