Õpetajad nõuavad palka juurde, nende streiki toetavad ka transporditöötajad. Ma ei väida, et õpetajate palka ei peaks tõstma, aga arvan, et seda ei peaks nõudma välja nii alatult ja teiste inimeste töö hinnaga. Kasvatan üksi kahte väikelast, tütar on kolmene ja poeg neljane, isa suri paar aastat tagasi. Paljud teist ilmselt ei kujuta ette, kui raske on mul üksinda nii väikestega hakkama saada. Läbi raskuste sain mõlemad lasteaeda, veelgi keerulisem oli minul kui kahe lapse ainsal hooldajal tööle saada. Pidin vastu võtma ameti, mis ei ole mingi meelakkumine ja mille eest saab sandikopikaid, kuid see oli ainus töö, kuhu mind oldi üldse nõus võtma. Töötan laos, graafikuga. Siiani on ülemus mulle vastu tulnud, ei ole väga pahandanud, kui pean haigete lastega kodus olema või nende lasteaiaüritustel käima. Selle kuu graafik oli tehtud, kui tuli teade, et õpetajad streigivad ja järgmisel päeval ei sõida bussid. See tähendab, et mul pole kahel päeval võimalik tööle minna. Läksin alandlikult paluma, kas oleks võimalik graafik ümber teha, aga ei olnud. Ülemus ütles, et lahendagu ma ise oma probleemid. Püüdsin kolleegidega vahetada, nemad samuti ei olnud nõus. Neist paljudelgi väikesed lapsed kodus või pole ammu vabu päevi saanud.

Mida ma nüüd teen? Riskin vallandamisega ja jään koju? Riskin oma laste elu ja tervisega ja jätan nad kahekesi? Kumbki variant pole mõeldav. Tööle neid loomulikult kaasa ei võta.

Olen õpetajate peale maruvihane. Tõsi, palk, mida neilegi makstakse, ei ole teab mis kõrge. Aga kui palju on Eestis inimesi, kes peavad hakkama saama veelgi vähemaga? Palju on meil miinimumpalgalisi? Need, kes on niigi kitsikuses, peavad nüüd õpetajate streigi pärast end halliks muretsema — kas homme on veel koht, kuhu minna?! Ma ei tea veel, kuidas oma ülemusele koju jäämist selgitan. Kahjuks pean aga arvestama võimalusega, et tänu streigile võivad minu päevad selles firmas loetud olla.

Loe lisaks: