Pawan Dutt: ACTA piirab interneti vaba olemust

Võltsimisvastane kaubandusleping (ACTA) tekitab riikidele arvukaid kohustusi õiguskaitse tagamiseks seoses intellektuaalomandi õigustega. Seda nii tsiviil- kui kriminaalõiguse valdkonnas, digitaalkeskkonnas, ning ka piirimeetmete kohaldamisel. Lisaks tekib kohustus hoolitseda suurenenud koostöö ja institutsiooniliste korralduste eest.

Peamine probleem seisneb asjaolus, et antud privaatne kokkulepe, mis veel hiljuti oli kaetud saladuslooriga, ähvardab hävitada tasakaalu, mis saavutatuti Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS) abil.

Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) on Maailma Kaubandusorganisatsiooni hallatav rahvusvaheline kokkulepe, mis määratleb miinimumstandardid intellektuaalomandi regulatsiooniks WTO liikmesriikides. Kahjuks võib ACTAt defineerida kui mõne mõjuvõimsa rahvuse katset õõnestada eelmainitud TRIPS lepingut.

Siinkohal võiks esile tõsta mõned ACTA klauslid.
1. Tsiviiltäite kaitsemeetmete sätete kohaselt näivad vahendid kahju määramiseks olevat küllaltki laiaulatuslikud.
2. Intellektuaalomandi süütegudes kriminaalvastutusele võtmisel, võrreldes sama kontseptsiooniga WTO mõistes, laiendab ACTA kommertseesmärgil toime pandud kuriteo haardeulatust.
3. ACTA lepinguosalistel on lubatud kehtestada piirimeetmete menetlusi seoses kahtlustavaldavate transiitkaupadega või muudes olukordades, kus kaubad on tollikontrolli all. Eelmainitud õigus kehtib sõltumata asjaolust, kas mainitud kaubad sisenevad riiki või mitte.
4. ACTA alusel eksisteerib õiguse valdajate poolt algatatud piirimenetlusele madalam tõenduslik piirnorm.
5. ACTA nõuab kõikide lepingupoolte tsiviil- ja kriminaaltäite kaitsemenetluste kättesaadavust juhuks, kui õiguste rikkumine on toime pandud digikeskkonnas.

Järgnevalt mõned väljamõeldised

Antud asjaolude kohta on inimestele kõrgemate jõudude poolt ette söödetud mitmeid väljamõeldisi. Järgnevalt mõned näited.

ELi Tolliseaduse määrus, mis kehtib 2003. aastast ning võeti järgnevalt ka kasutusse ACTA all, sisaldab klauslit, mis vabastab reisijad tollikontrollist, kui rikkumises kahtlustatav kaup pole osa laiaulatuslikust kaubaveost. Niisiis ei hõlma ACTA tegelikult üksikkodanikke.

Nõukogu Määruses nr 1383/2003 (EÜ), teatavate intellektuaalomandi õiguste rikkumises kahtlustavate kaupade kohta seisab, et juhul kui reisija isiklik pagas sisaldab mittekaubanduslikku laadi kaupa tollimaksuvabastuse piires, ja kui puuduvad olulised tõendid, mis viitaksid sellele, et kaupu veetakse kaubanduslikul eesmärgil, ei käsitle liikmesriigid kõnealuseid kaupu käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvana.

Eelmainitu on de minimis klausel, mis vabastab reisijad tollikontrollist, kui rikkumises kahtlustatav kaup pole osa laiaulatuslikult kaubaveost. Artikkel 14 ACTA lepingus kaasab selgesõnaliselt ka kaubanduslikku laadi väikesaadetised. Arvestades, et lepingu sisu teistes punktides kajastatakse kaubanduseesmärgil toimuvat tegevust nii otseses kui ka kaudses mõttes kui majanduslikku või kommertslikku konkurentsieelist, jääb antud sätte reguleerimisala arusaamatuks.

Jagamine muutub illegaalseks

Teoreetilisest vaatevinklist lähtudes - ütleme, et lubatud maksimaalne, ükskõik missuguse rikkumises kahtlustatava toote väärtus de minimis klausli alusel, on 500 eurot. Niisiis, kui reisija kannab võltsitud käekotti ja ta peetakse lennujaama tollipunktis kinni ning selgub, et originaaleseme väärtus on vähem kui 500 eurot, lubatakse tal ilma probleemideta oma reisi jätkata. Digitaalmeedia juhtudel on asjaolu siiski erinev.

Kujutleme, et veebist ostes maksab ühe kuulsa laulja üksiksingel 50 eurosenti. Üks Hollywoodi film, ostes veebist, maksab 10 eurot. Üheainsa arvutimängu eest tuleb internetis tasuda 15 eurot. Oletame nüüd, et kellegi sõbrad ja pereliikmed soetasid endale need esemed seaduslikult ning tahavad nüüd mõnda neist temaga jagada? Lihtsalt isiklikult tasandil, mitte kaubanduslikul eesmärgil. Praeguseni oleks eelmainitud tegevus autoriõiguse seaduse all absoluutselt legaalne.

Teises perspektiivis, ACTA kohaselt, kui kedagi peaks lennujaamas, sõites puhkusele, kinni peetama, ning tollis otsitakse läbi ta sülearvuti, kus on 200 lugu, 15 filmi ja 10 mängu, ning iPod, mis sisaldab 210 lugu, ning ta ei suuda tõestada, et ostis need üksikesemed isiklikult, võidakse teda võtta vastutusele autoriõigust rikkuvate kaupadega tegelemises süüdistatuna.

See kõik on ACTA alusel nüüd võimalik, kuna viimane on spetsiaalselt loodud tegelema digitaalse sisuga. Vanade seaduste alusel oli see peaaegu võimatu.

Siinkohal tuleks tähelepanu pöörata faktile, et autoriõigust rikkuvad kaubad on defineeritud ACTA artikkel 5 kohaselt kui mis tahes kaubad, mis on ilma õiguse valdaja nõusolekuta valmistatud koopiad, mis on tehtud otseselt või kaudselt kaubaartikli järgi, mille puhul koopia valmistamine oleks autoriõiguse või sellega kaasnevate õiguste rikkumine selle maa õigusaktide alusel, mille lennujaamas isik kinni peeti.

Sülearvutid hävitatakse

Isiku sülearvuti ja iPod võidakse seega tolliametnike poolt õigusega konfiskeerida. Piirimeetmete kasutamine on peaaegu täies ulatuses õiguse valdaja suvaõigus. Mitte miski ACTA lepingus ei nõua, et süüdistataval või arvataval autoriõiguste rikkujal eksisteeriks võimalus vaidlustada personaalsete esemete võõrandamist. Ainus viis konfiskeerimise vaidlustamiseks on rikkumise tuvastamine ( ACTA artikkel 19). Õiguste rikkumise tuvastamine peab toimuma „mõistliku“ aja jooksul, ent tihtipeale kestavad vaidlused intellektuaalomandi küsimustes pikka aega. (kaubamärk, autoriõigus, jne).

Kui isik viiakse kohtu ette ülalmainitud kinnipidamise ja konfiskeerimise järel piiriületusel, võib kohus, võttes arvesse õigusvaldaja esitatud mistahes seadusliku väärtuse mõõdu, teha kindlaks kahjustuse suuruse ulatuse, mille süüalune isik peab tasuma intellektuaalomandi õigusvaldajale.

Viimane võib sisaldada kaotatud tulu või turu- või soovitusliku jaehinna kohaselt mõõdetud rikutud kaupade või teenuste väärtuse. Teiste sõnadega: arvutamaks kahju ulatust illegaalselt kopeeritud lugusid täis plaadi omamise eest, tuleb korrutada laulude arv soovitusliku ühe laulu jaehinnaga. Viimase tähendus saab tajutavaks mõistes, et üks viisakas mälusalvestusseade võib mahutada paar tuhat laulu. Mõnel juhul on kahjud 2 terabaidise muusikat täis mäluseadme omamise eest võrdväärsed eramaja väärtusega.

Veelgi enam, ACTA artikkel 10 kohaselt, võib personaalset sülearvutit ja iPadi pidada vahenditeks, mille valdav kasutuseesmärk on autoriõigusi rikkuvate toodete loomine, ning seetõttu võidaks need lihtsalt hävitada ilma mingisuguse kompensatsioonita omanikule.

Vale on väide, et ACTA ei muuda ühtki praegust seadust. See on võitlus piraatluse vastu ja piraatlust ei tohiks võrrelda sisu jagamisega. Sisu jagamine loetakse illegaalseks ainult juhul, kui sisu on illegaalne. ACTA ei defineeri sisu legaalsuse või seadusega vastuolu. ACTA pakub vahendeid (tsiviil, kriminaal või administratiivset laadi), vastureaktsiooniks illegaalsele sisule, toetudes kaasaegsele Euroopa ja rahvusliku seadusandlusele.

Artikkel 23.1 ACTA lepingus annab laiahaardelise definitsiooni mõistele „kommertseesmärgil“. See aga ei hõlma sujuvalt toiminguid, mis on „läbi viidud privaatkasutajate poolt isiklikul ja kasumit mitte taotleval eesmärgil,“ mis siiani loeti autorikaitse seaduste alusel vabaks. ACTA leping ei haara enda alla ka autoriõigusega töö õigustatud kasutusõigust, seal hulgas kasutamist paljundamise näol koopiatena, audiosalvestusena või muude vahenditena kritiseerimise, kommenteerimise, uudiste raporteerimise, õpetamise (ka mitmekordsed koopiad klassisiseseks kasutamiseks), stipendiumite, uurimustöö, jne eesmärgiga.

Kontrastina eelnevatele seadustele, mis reguleerisid võltsitud kaupa, lubab ACTA üldjoones piirimeetmete kasutamist „intellektuaalomandi õiguse“ juhtudel (välja arvatud patendid).
Artikkel 27 ACTA lepingus määrab esmakordselt põhilise menetluskorra ja standardid tsiviil- ja kriminaalõiguslikule kaitsele digitaalkeskkonnas.

ACTA artikkel 27.4 osundab mõneti väga häirivatele volitustele internetis, mis on kohaldatavad autoriõigust rikkuvatele ja mitterikkuvatele vahendajatele. Kohalikel võimudel tekib võimalus nõuda internetiteenusepakkujalt intellektuaalomandi õigusevaldajale piisava informatsiooni avaldamist, tuvastamaks abonenti, kelle kontot väidetavalt kasutati rikkumise teostamiseks. Sel kujul on seadus palju laiahaardelisem kui TRIPSi norm, mis kohaldab mainitud volitust ainult autoriõigust rikkuvatele vahendajatele.

ACTA pole loodud mõjutama tarbijat negatiivsel kujul? ELi tollidel, kes alatihti peavad tegelema narko-, relva- või inimkaubandusega, pole ei aega ega ka seaduslikku alust läbi otsida mõnd iPod muusikamängijat või sülearvutit, leidmaks üksikuid piraatlugusid.

Tegemist on väära väitega ja nagu otsustas ka Euroopa Inimõiguste kohus juhtumi Norris versus Ireland puhul, et ehkki kuigi puuduvad süüdistused käesoleva seadusandluse alusel asjakohase perioodi jooksul, ning võib eeldada, et praegusel hetkel süüdistuse risk hagi esitaja juhtumi puhul on minimaalne, puudub siiski vastutusele võtvate jõudude poolt kindel poliitika selles asjaolus mitte seadust kohaldada. Seadust, mis püsib statuudis, kuigi mida ei kehtestata teatud tüüpi juhtumite puhul märkimisväärse aja jooksul, võib hakata uuesti rakendama sääraste kaasuste puhul juhul kui, näiteks, toimub poliitiline muutus. Hageja võib seega riskeerida otsese mõjutusega käesoleva seadusandluse kohaselt.

Kokkuvõtteks - on südantlõhestav tunnistada, et meie korrakohaselt valitud liidrid ei käitu meie parimates huvides. ACTA on seadus eesmärgiga edutada väikearvulist vähemust ja piirata interneti vaba olemust. ACTA on järjekordne juhtum Demokraatlikkuse Defitsiidi argumendi reaalsusest, mis heidutab Euroopa Liitu katkuna, seda eriti Brüsseli tipmiste arutelude vaatevinklist vaadatuna.

Nagu prantsuse filosoof Frederic Bastiat hiilgavalt väitis: „Mitte ükski ühiskond ei saa eksisteerida, ilma, et ta teatud tasandil seadusi austaks; ent kõige kindlam viis seadusi austama panna, on luua need austusväärsed. Kui seadus ja moraalsus on üksteisega vastuolus, peab kodanik leidma end julma dilemma ees, kas kaotada isiklik moraalsustunnetus, või kaotada austus seaduse vastu.“

(Autor on TTÜ õiguse instituudi tehnoloogiaõiguse õppetooli lektor Pawan Dutt.)