Erika Saks: Tätte Jaanist, piiga Galojanist ja turundusest
Maailm on täis inimesi, kes üritavad ennast müüa. Sageli tegelevad nendega professionaalid, turundajad ja muud sedasorti mehed, kes aitavad kaupa kenasti pakkida, riiulile sättida ja neid muust sarnasest kraamist eristada. Eelduseks on muidugi, et kaubal on häid omadusi, sest kord alt läinud ostja juba nalja ei mõista ning hülgab teie kaubamärgi kui mitte igaveseks, siis kuni järgmise reinkarnatsioonini kindlasti.
Tätte Jaan on tõeliselt hea turundusprojekt. 2010. aastal Udupasun aina hüüdis ja Jaan oli kuum kaup. Näib, et Jaan oli tundnud oma kõige sügavama hingesopiga ära vajaduse olla „aus kaup“. Seda Jaan ka oli. Vastupidiselt kõigile turundusreeglitele ei lasknud Jaan end ära pakendada.
Vaatamata edule ja punnistäis kontole ilmus Jaan publiku ette ikka oma kört-pärtli-särk välimuses, juustes eilsest veel väike heinakõrs ja silmis südamest tulev headus. See oli midagi nii teistsugust, et rahvas lausa juubeldas. Lõpuks ometi saame puhast, e-vaba ja ilma läikiva pakendita talukaupa ka muusikamaastikul!
Galojan müstifitseerub
„Eristuda! Eristuda on vaja!!!“ karjub turundaja ja seda Jaan ka teeb. „Pajatage lugusid! Rahvas tahab lugusid, sest see köidab tähelepanu ja paneb kuulama!“ Ja Jaan pajatab oma kodukohast, elurännakutest, lapsepõlvest, elu põhiväärtusest. Selle viimase seob turundaja meelsasti oma väärtusahelasse, nagu progressiivsele turunduseliidile kohane.
Galojani-piiga on näide teisest äärmusest. Sisu ei ole, aga selle eest on pakend! Tihti ilmub selle nurgale kiri „UUS!“, et anda märku järjekordsest uuenduskuurist ning pühendada talle oma tähelepanu.
Näitsik ilmub kohtusaali alati hoolitsetuna, soengus, kostüümis ja kaunite kevadlilledega. „Nii läbimõeldud ja tjuunitud pakendis ei saa ju ometi olla kehv kaup,“ mõtleb tarbija ja haarab riiulilt järjekordse Galojani uudise.
Pakendit avades loeb ta sealt neiu emast („Mu aus ja vapper tüdruk, olgu Jumal sinuga. Küll istuma lähevad need, kes varastasid!“ seisab Kroonikas) ja ristiemast Pühtitsa igumenja Varvarast ja kogu lugu müstifitseerub.
Galojani tragikoomiliste sugemetega ulme
Maria on oma nime vääriline ja lugejate südameturuosa kasvab. „Nimetage palun teile esimesena meenuvaid tuntumaid Eesti naiskurjategijaid“ küsib spontaanset tuntust uuriv turunduskäsilane ja „Galojan muidugi!“ saab ülivõimsa ülekaalu. Ta on lihtsalt nii meeldejääv!
On olemas eristuvus ja lugu, sest Mariakene loob oma seriaalile aina uusi osasid ning lisaks seebioopereid tabivale sihtrühmale on nüüd kaasatud ka uut publikut. Neile pakutakse midagi palju köitvamat – reaalset ulmet tragikoomiliste sugemetega.
Galojan (nagu armastatud Jaangi) hoolib väga oma publikust ja eks publiku nimel kogu see etendus õieti käibki. Nii püsib Galojan valitud kursil ja on nüüd asunud eksportturgudel läbi viima oma mainekampaaniat, mis mõne sihtrühma hulgas leiduva sponsori varem või hiljem ka tema pühendunud fännide hulka toob ja talle edasist lõbusat elu võimaldab.
Olgu Jaan või Maria, turundus töötab, kui järgitakse nelja lihtsat reeglit: 1. olla eristuv ja huvitav, 2. olla truu oma kuvandile, 3. lasta turule aina uuendatud ja täiustunud mudeleid ning 4. jutustada oma lugu.
