JUHTKIRI: Presidendi kõne näitas mõistmist ja andis juhatust
Mart Raudsaar kirjeldab kõne kohta kirjutatud analüüsis presidendi kõnet kui rahvuslikku psühhoanalüüsi. Ja oma tõetera selles mõttes ka on, sest kui vaadata viimastel aegadel Eestis toimunut ja varsti toimuva hakkavat – pean silmas meeleavaldusi ja streike – siis ilmselgelt tuleb sõnastada ning rambivalgusesse rebida need mured, mis streike ja meeleavaldusi toidavad. Sest olgem ausad, lisaks rahale on asi ka ju suhtumises.
Oma tänase kõnega näitas president, et mõistab rahvast, kui tõi jutuks nõudlikkuse ja muretsemise Eesti riigi valitud suuna asjus. Ka Paide linna näide, kust kõik olulisemad riiklikud institutsioonid on lahkunud, oli hea leid – tõepoolest, milleks meile riik, mida õigupoolest justkui polegi? Või siiski – Paidesse on jäänud vaid töötukassa kontor. Samuti oli asjakohane Eesti Energia hurjutamine, kuna riigiettevõte soovib erafirmalt saada elektrivõrguga liitumise eest pool miljonit eurot.
Teadlikult provotseeriv ja kainestav küsimus „Milleks meile oma riik?“ ja sellele järgnenud mõttearendus oli emotsionaalne ja liigutav. See tõi kõnekalt esile probleemid, mis kaasnevad väiksuse ja majandusliku tasuvusega ning sõnastas samas meie iseolemise kahekümnendi kreedo – väike on kallis. Ja seda mitmes mõttes.
Heas mõttes isaliku noomitusena mõjub meeldetuletus sellest, et hoolimata soovidest ja ideedest, on riigi rahakott piiratud tema kodanike maksurahaga. Ja kui naabritel lähebki paremini, siis neile järgi ei aita mitte omavaheline kemplemine, vaid koostöö.
Lõpetuseks väärib veel meenutamist presidendi üleskutse rääkida üksteisega rahulikult ja viisakalt, nagu ühele Euroopa või Põhjamaade hulka kuuluva riigi kodanikule kohane. „Vigade otsimise ja rõhutamisega, kadeduse ja õelusega ligimese vastu, ei jõua kaugele,“ ütles president. Ja kuigi see mõte kehtib eriti hästi tänasel pidupäeval, tasub sellest juhinduda ka igal muul päeval.
