Maimu Berg: Eesti eduloo varjust
Eks vist paljude eestlaste süda võpata rõõmust, kui meediast teada saame, et Eestit jälle kuskil kiideti. Kõige vähem võlgu, kogu eurotsooni vapper uustulnuk ja eeskuju, tubli moodne E-riik jne. Eduloo varjuküljed, mis meile, Eesti elanikele, või vähemalt suuremale osale meist, iga päev näha on, väljapoole ära ei paista, neist maailmale ei räägita. Kohati tundub, et ikka päris sügavalt on kõrgemal pool süvenenud vana nõukamentaliteet – olgu kohapeal kuidas on, peaasi, et väljapoole kõik ilus näiks. Või ollakse nii võõrandunud, et kõik tundubki ilus?
Ajastul, kus raudne eesriie oli üsna tihe ja kui see ka hõrenes, ei olnud asjade tegelikkusse süüvida tahtjate käes selliseid teabekanaleid nagu praegu, võis asjade tegelik seis saladuseks jäädagi. Haruharva ja väljavalitult pääsesid kohapeale oludega tutvuma välismaiste ajakirjanike või filmitegijate seltskonnad, ning kui pääsesid, siis kogu viletsust nad ikka näha ei saanud. Nii juhtus, et isegi meie lähemas naabruses, Soomes, võisid noorstalinistid ja taistolaised lapsemeelselt uskuda, et nõukamaa on maapealne paradiis.
Praegu võivad pealiskaudsemad tegelased ju ka ennast väljapoole nii ülipositiivselt näitavat Eestit uskuma jääda, aga kes kahtleb, sellel on oma silmaga võimalus näha, kui palju selles eduloos on tõtt ja kui palju põhinevad saavutused Eesti inimeste kannatlikkusel ja kannatustel.
Jah, muidugi on Eestil ka täiesti ümberlükkamatu edulugu olemas. Nüüd, iseseisva Eesti Vabariigi aastapäeva õhustikus on sellest kindlasti palju juttu. Mis siis, et lähemast minevikust on juba kakskümmend aastat omariiklust selja taga ja üleminekuajad möödas ning mitmed asjad peaksid endastmõistetavad olema. Ikka võime olla uhked, et meil on oma riik, et oleme loonud toimiva riigiaparaadi, tugeva välispoliitika, saavutanud mitmel alal, olgu kultuuris, spordis või teaduses rahvusvahelist tunnustust. Mõnigi asi on läinud küll üle kivide ja kändude, aga siiski laabunud. Kõlbame isegi teisi õpetama.
Rahvusvaheline tuntus
Aga rahvusvahelist tuntust oleme saavutanud ka seal, kus seda üldse vaja ei oleks. Oleme olnud „tublid“ juveelipoodide röövijad, kõvad tegijad inimkaubanduses ja ka narkomuulanduses pole risti ette löönud. Parafraseerides Hemingwayd: Igas välismaa vangalas võib kohata vähemalt kahte eestlast.
Ei ole midagi uut siin päikese all. 1923. aastal kirjutas „Päevaleht“ varguste teemat kommenteerides: „Süüdi /---/ varguses on ümbrus, milles ta elab. Kapitalistlik ilm on loonud arvamise: raha eest võib saavutada kõik. Kord tuleb tahtmine ometi kõik saavutada, kas või kuriteo hinnaga.“
Aga need, kes kuriteo peale välja ei lähe ja ei taha muud saavutada kui inimväärset elu? Olgu siis paljulapselise perena, töötuks jäänuna, vanaks saanuna? Meil räägitakse elu hammasrataste vahele jäänud inimestest, asotsiaalidest, saamatutest, kes ise oma vaesuses ja viletsuses süüdi. On muidugi ka neid, kes käega löönud ja üha sügavamale vajunud, olgu siis algpõhjus omal ajal olnud milline tahes – tööst ja kodust ilmajäämine, purunenud peresuhted, alkohol.
Jah, aga teisalt tundub, et isegi paljulapselisus ja eakus on meil sama, mis iseenda süül elu hammasrataste vahele jäämine. Ei tule ju näiteks kõne allagi, et pensionär üüriks endale oma sissetulekute eest mõnusa korteri või jõuaks maksta korraliku hooldekodu tasu. Ikka on ta sunnitud käsi pikas mööda asutusi kerjamas käima väga väikese lootusega edule. Või et suur pere, kus vaid üks vanematest tööl käib või, hoidku Jumal, mõlemad on töötud, saaks oma lastele võimaldada osalemist kallites huviringides, elementaarseid asjugi, rääkimata näiteks nutitelefonist, milleta nn eliitkooli lapsed enam elada ei oskagi. Kui see on Eesti edulugu, siis tänan, ei.
Kaastunne siin on roostes
Soome televisioonis (Yle1) näidati läheneva Eesti Vabariigi aastapäeva künnisel A-stuudio reportaaži „Eesti vaeste talv“. Näha sai Eesti pahupidipööratud edulugu. Tööga tervise tapnud kunagine „rajooni parim lüpsja“ vireles poolpõlenud majas kuni sai lõpuks valla abiga sotsiaalmajas kehvakest peavarju. Hea niigi, aga väärikast vananemisest, millest ka lõksutada armastatakse, polnud küll jälgegi.
Võibolla oli vanaproual küljes pisuke viinaviga? Ja siis? Tema eakaaslased Soomes, Rootsis, Saksamaal, aga ka Itaalias ja isegi Kreekas rüüpavad õhtusöögi juurde punast veini. Aga nende elukvaliteet selle pärast ei kannata.
Noh, võime ju ka öelda, et samas filmis nähtud proua ja härra, kes soojemate ilmadega olid endale elukoha leidnud Emajõe roostikus Tartu linna südames ja esimeste külmadega Annelinna rõdu alla ümber kolisid, on ise oma elulaadi valinud ja las nad siis olla pealegi seal nii-öelda paadi all. Sellieid on igas ühiskonnas, igal maal. Ja kui ongi? Miks neid peab olema meil, eduloolises Eesti Vabariigis? Meie väikesel armsal kodumaal? Pealegi ei jäänud reporteri vestlusest selle paariga küll muljet, et nad oma „vabast“ elulaadist vaimustuses oleksid.
Raplas kohtus soomlasest reporter muuhulgas ka Siiri Sisaskiga, kelle troostitus ümbruses nukras lumesajus lauldud sõnad „kaastunne siin on roostes“, said kurva reportaaži tõttu eriti sügava tähenduse. Siiril endal siiski kaastunnet jätkub, kõige optimistlikumad kohad filmist olidki need, kus suurte ja kehvasti toime tulevate perede lapsed, kellele Raplas oli korraldatud mingigi võimalus tasuta koos joonistada, mängida, lugeda ja kellega Siiri Sisask tegeles, lauljannale imetlusega otsa vaatasid ja teda südamest kiitsid. Kuid Eesti riik ei saa ju ainult Sisaski taolistele südamega aitajatele lootma jääda. Südant peaks eelkõige jätkuma seal, kus tehakse riigi poliitikat, eeskätt sotsiaalpoliitikat.
Aastavahetusel meie riigijuhtide uusaastatervitusi kuulates ootasin, millal keegi neist pöördub Eesti rahva poole tänuga, et inimesed on karmides tingimustes, nukralt madalate miinimumpalkade ja väikeste lastetoetustega, piskude pensionidega, üha kasvavate hindadega, pikkade eriarsti järjekordadega riigis vastu pidanud – kõik pole ju veel Eestit maha jätnud ja ka paljud need, kes on, armastavad seda maad. Tänusõnu ei öeldud. Ehk kuuleme neid siis aastapäeva kõnedes. Kuigi sõnadel ju materiaalset väärtust ei ole, südant soojendaksid ometi.
