Kahjuks on ikka veel inimesi, isegi parteisõdurite seas, kes usuvad müüti, nagu Eestis oleks sisuliselt mitu poliitilist parteid. Muidugi ei ürita keegi väita, et kõigile tuntud parteisid ei eksisteeri, kuid sõltumatud ehk siis südames rahva hulka kuuluvad asjatundjad on juba ammu märganud poliitilise eliidi ühtekuuluvust eranditult kõigis nende heaolu ja maailma vägevate ettepanekuid puudutavates küsimustes.

Globaalses või, olenevalt konkreetse karjeristi haardest, vähemglobaalses võitjate-kaotajate mängus pole halastusele kohta. Sest kõik luuserid on eliidi meelest vägagi potentsiaalsed konkurendid nende rikkalikule toidulauale (luuserid omakorda naudiksid võimalusel kindlasti võitja positsiooni eeliseid, olles siis varmad oma hiljutistele saatusekaaslastele karistamatult näkku sülitama).

Kui aga südametunnistusele voli anda, ongi mäng samahästi kui kaotatud. Parasiitidele iseloomulikul kombel segatakse pidevalt settima kippuvat vett, et proled neid läbi ei näeks – oma koha leiavad süsteemi avalikkusega suhtlemise tehnoloogias nii retoorilised nipid; nt nõustutakse silmakirjalikult oponendiga, et tõmmata selleks korraks teema maha, demagoogia; nt peetakse äärmiselt isamaalisi kõnesid, millele mitte ühtegi samalaadset tegu ei järgne või näidatakse lihtsalt oponenti halvas valguses, tembeldades ta kasvõi vandenõuteoreetikuks.

Lisaks piiratakse mingil määral uudiste valikut ja kui käsil on midagi eriti valgustkartvat, genereeritakse hulgim pseudouudiseid, mis haaravad jäägitult lambakarjana käituva ühiskonna tähelepanu. Rahvast ei kaitse isegi selleks mõeldud institutsioon – President. Kahju küll, sest kuigi ta rahvale enda ametikohale valimise eest tänu võlgu polegi on ikkagi kuidagi küüniline, et tema teod näitavad oma tegelike tänuvõlglaste eest hoolitsemist.

Muuseas, kuulates Pätsi 1938. aastapäevakõnet, torkas valusasti kõrva, et sõdurid hõikasid talle „tervist, President“, mitte „tervist, härra President“, nagu on nõutav nüüdisajal. See näitab ilmekalt võrdsuse puudumist ja rõhutab klassivahe olemasolu võrreldes ajastuga, mil kõik meeskodanikud teineteist härratasid.

Kuid ajad muutuvad ja ühel kevadisel hetkel, kui proletariaat enam ei suuda valitsejaid mõista ega ka, (olles ise näljas) rahuldavalt ära toita-katta, avastavad need ennast õhukeselt jäält. Mõned rahvarohked meeleavaldused annavad aimu, et hoolega betoneeritud võim ja heaolu võib käest libiseda.

Avalikele koosolekutele võimalusel enam lube ei anta ja korraldajaid mõjutatakse igati, et nad oma plaanidest loobuksid või siis neid vähemalt edasi lükkaksid. Vabariigi aastapäeva Tartus turvatakse kuni järgmise päeva lõunani eriti suurte lisajõududega ja kõik, kes plakatiga julgevad välja tulla, ega hoiatuse peale lahku, saavad maitsta arestimaja leiba ning kuni 200 trahviühikut (12 500 Eesti krooni) riigituludesse kanda.

Head Vabariigi aastapäeva kõigile!